Katrin Otsa tuli vabatahtlikuks ehku peale

Katrin Otsa. Foto: Enn Hallik

Katrin Otsa on algkooliõpetaja Torontos. Vabatahtlikuks olümpiaabiliseks saamisel tuli tal käia läbi tulest, veest ja vasktorudest, aga ta jõudis eesmärgile.

“Kandideerisin kõigepealt tõlgiks, aga sain vastuse, et

sorry

, 25 000 tahab ja 70 000 tahtis, teie nende hulka ei mahtunud,” rääkis Otsa. “Siis küsisid olümpia korraldajad minult, kas ma nii-öelda väljakutse peale abiliseks olen nõus hakkama. See on nii, et kui neil vaja, siis helistavad, ja mina olgu kohal. Mõtlesin, et kuidas ma mitu tuhat kilomeetrit eemal Torontos koti otsas istun ja kõne peale lennukisse torman, et see ei lähe. Otsustasin ehku peale kohale lennata.”

Otsa lendaski lõppenud nädala alguses igaks juhuks Vancouverisse. Sai teada, et tema andmed on turvakontrolli edukalt läbinud ja temaga mingil määral siiski arvestatakse. Läks Whistleri vabatahtlike kontorisse, kasutas veidi ka ühe tuttava abi ja sai suunamise Vancouverisse vabatahtlike peamajja.

“Seal klõbistati arvutit ja otsiti mulle mingit tööd,” meenutas Otsa. “Mõtlesin, et enne ma ära ei lähe, kui ametisse saan. Alguses pakuti meediasuhtlust, siis jääkeegli juures lihtsamat tööd ja sellega olin nõus.”

Teisipäeval saigi Otsa vabatahtliku varustuse kätte ja asus ametisse. Juhatas inimesi nende istekohtadele, kontrollis pileteid, oli teenäitajaks.

“Tulid inimesed, kelle laps käib meie koolis Torontos,” rääkis Katrin Otsa. “Küll uurisid mind, kuni lõpuks ära tundsid.”

Otsa sai vabatahtlikuna olümpial töötada vaid neli päeva, ei näinud ühtki võistlust, maksis omast taskust kinni edasi-tagasi lennupiletid ja muud kulud Vancouveris, aga on olümpial osalemise üle siiski väga õnnelik.

“Jes, ma olin olümpial, see kaalub kõik üles,” rõõmustas eile koju Torontosse lennanud Otsa. “Sain elamuse, mida ei unusta.”