/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2010/02/19/316218t1ha39d.jpg)
Iga riik on siia tulnud just selleks olümpiaks disainitud võistlus-, vabaaja- ja paraadriietusega. Mõni mängib lipuvärvidele, mõni supermoodsusele, mõni on soliidselt tagasihoidlik. Tavaliselt on just joped need, mille järgi kedagi riigiliselt kas saab või ei saa liigitada.
Eesti Vancouveri olümpia vorm on üks silmatorkavamaid ja tahaks uskuda, et tõesti ka üks kaunimaid, sest prantslaste hääletusel viie ilusaima sekka jõudmine soojendab ju veidi südant.
Need eestlased, kellele olümpiakomitee kui sportlastele või asjapulkadele jope andis ehk kes siis ise tuhandekroonist väljaminekut paljuks ei pidanud, saavad Vancouveris tõesti pideva tähelepanu osaliseks. Rahvusornamendi, kolmevärvilise lipu ja suure Estonia kirjaga valge ürbi kandjale vaadatakse tänaval järele ka siis, kui selles siresäärse kaunitari asemel vuntsidega taat, tullakse juurde ja rõõmustatakse “õu, Estonia, how are you?”. Rääkimata väliseestlastest, keda see jope nagu lilleõis mesilast juurde meelitab. Nemad muidugi teavad, kus ja mis, aga hämmastama panevad ka kanadalased - me pole leidnud veel kedagi, kes ei teaks, kus Eesti asub.
Ameerikas tuleb seda ette üheksal juhul kümnest, aga seal juhtub ka teistsuguseid kohtumisi. Olümpiale sõites peatusime päeva New Yorgis ja seal jooksis meile järele üks mees. “Õu, Estonia” jne inglises, ja siis – tere, mehed! Sellest sündis päris pikk püstijalajutt Tartumaalt juba kümme aastat tagasi Ameerikasse läinud ja jäänud Aivariga.
Ilmselt on oma olümpiavormi üle õigusega uhked teisedki riigid. Kõige silmatorkavam on mõistagi venelaste oma.