Peter-Kalev Hunt: Mina pole selline inimene, et kui midagi on valmis, jätkan ainult selle hooldamisega, siis lähen närvi: tahaks, et midagi uut juhtuks

Foto: Andres G. Adamson

Pärnu Ehitajate tee ääres, kuigi aadressi järgi Lina tänaval kõrgub Wendre tootmishoone, mille teisel korrusel pabereid tulvil laua tagant tõuseb tugevat terekätt ulatama heledas triiksärgis mees, kelle ettevõtte käibe maht ulatus läinud aastal üle miljardi krooni ja kes 2009. aastal tunnistati Pärnumaa suurimaks tööandjaks.

See mees on Peter-Kalev Hunt, Trading House Scandinavia AB kontserni kuuluva AS Wendre ainuomanik, kelle juhitavates ettevõtetes valmib aastas kümme miljonit patja ja viis miljonit tekki ja kes annab Pärnumaal tööd-leiba ligi 700 inimesele.

Aunimetusele “Pärnu aasta mees 2005” lisandub Pärnu linna kõrgeim tunnustus - vapimärk Wendre arendamise ja investeeringute eest ning presidendi annetusena Eesti majanduse edendamise eest Valgetähe IV klassi teenetemärk.

Rootsis sündinud Peter-Kalev Hunt räägib mõnusa aktsendiga eesti keelt ja pillab vahelduseks ingliskeelseid fraase.

Öelge, millele või kellele tugineb teie ärivaist?

Kui äristrateegiat mõtestatult vaadata, siis see tähendab millegi leiutamist, arendamist. Midagi üles ehitada - see on olnud minu eesmärk.

Te püüate alati midagi uut teha ja mõelda loovalt, edasiviivalt?

Arvan, jah, et see kreatiivne osa minust võib-olla tuleb rohkem esile: midagi uut ehitada, tekitada, teha. Minule pole materiaalne eesmärk nii tähtis. Muidugi, seda on lihtne öelda, kui sul midagi on, aga ma tahan, et rajatud ettevõtted jääksid. Mitte monumendiks, aga et oleks rohkem ettevõtteid. See pole lühiajaline tegevus.

Kas teie majandusimpeeriumi vundament on hea ärivaist või riskijulgus? Julgen siinkohal kasutada sõna “majandusimpeerium”, sest teile kuuluvad tootmisettevõtted töötavad Poolas, Saksamaal, Hiinaski.

Riskijulgus on väga huvitav teema. Küsimus on selles, kui palju sa julged riskida, kui suur osa on ratsionaalsel riskimisel ja kui suur osa sellel, mis tugineb ainult kõhutundele. Nooremana olin kindlasti julgem või ei teinud nii ratsionaalseid otsuseid. Arvasin, et see on õige. Täna olen ettevaatlikum, katsuksin paremat vundamenti rajada, see tähendab infot saada. 

Millist isiksuse omadust peate suurettevõtte juhina enda tugevaimaks?

Arvan, et kreatiivsus on väga oluline joon. Katsun mõtelda teistmoodi, piinlik rääkida, jutt keskendub väga minule, aga see võib nii positiivne kui negatiivne olla. Väga kreatiivselt mõtlemine ei puugi alati hea olla majanduslikult või rahaliselt. Julgus on osa sellest. Eesmärk on midagi kauaks üles ehitada.

Kas teil on kogu selle riskijulge ja uudsuse otsinguil inimesena oma Achilleuse kandki?

Mina pole selline inimene, et kui midagi on valmis, jätkan ainult selle hooldamisega, siis lähen närvi: tahaks, et midagi uut juhtuks. See, kes pangas töötab, võib-olla hooldab rohkem raha, aga mina olen selline, kes tahab mõne sammu välja minna ja uut ehitada. Arvan, et see on nõrkus. Ma ei saa istuda väga pikalt paigal, olla näiteks raamatupidaja, kuigi olen seda õppinud.

Eesti ja muu maailma majanduselugi kipub olema rindeteadete edastamine: aina kaotused tööjõuturul. Vastukaaluks sellele avab Peter Hunt Pärnus voodivabriku ja annab seal tööd ligi 70 inimesele.

Arvan, et see on õige aeg oma positsiooniga majandust edasi lükata. Oleme finantsiliselt tugev ettevõte ja tahame õigel ajal investeeringuid teha. Ostsin selle ettevõtte ligi aasta tagasi, see on üks vana Rootsi ettevõte õieti, millel oli Lätis tehas, ja nägin võimalusi Pärnus neid asju kokku viia. Meil on kliendid nii Wendres kui Stramis ja on päris lihtne näha, et võiksime transpordi- ja logistikakulusid kokku hoida. See oli üks põhjusi. Vaatan teisigi ettevõtteid, mida osta. Meil on siin just plaanid, et Vändras kõvasti remonti teha ja seal voodivabrik püsti panna. See on päris suur investeering, aga arvan, et nii on õige.

Teile algas 2010. aasta tähesäras: president Ilves annetab teile Eesti majanduse edendamise eest Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja Pärnu linn oma kõrgeima tunnustuse - vapimärgi AS Wendre pikaajalise arengu ja ligi 500 miljoni kroonini ulatuvate investeeringute eest.

See on suur au neid aumärke vastu võtta, kuid see on suur tunnustus kogu meie ettevõttele ja mul on siiralt hea meel, et Wendre on selles mõttes fookuses.

Mis tahes tunnustamine, eriti riiklik, on teatud mõttes kohustuski.

Muidugi. Meie loodame hoida ettevõtluses seda taset. Aga rääkida ka ärimoraalist või -eetikast, sellest, kuidas käitume oma inimestega ja milline on meie töökeskkond, seal on mitu momenti. Väga tähtis on see, kuidas ettevõte võtab endale vastutuse ja kohustused keskkonna ja inimeste ees. Arvan, et see on edasiviiv suund.

Kuidas te ennast jagate: 23. veebruaril annetab president Ilves aumärke Tallinnas ja Pärnus on aktus, kus antakse üle vapimärgid?

Väike piinlik lugu on siin. Mind valiti aasta tagasi Norrköpingis Rootsis meie jalgpalliklubi presidendiks.

Nii!?

See presidendiamet on päris suur ülesanne. Oleme üks tuntumaid jalgpalliklubisid Rootsis ja mul on planeeritud sõit Brasiiliasse sel ajal: kohtumine Sao Paolo ühe suurema jalgpalliklubi presidendiga. Jõuan alles 23ndaks Rootsi hilja õhtul. Aga Eesti Vabariigi aastapäev on ju 24. veebruaril, president pakkus võimaluse jõuda selleks kuupäevaks kohale. Pärnu linnavalitsusest lubati, et nad annavad vapimärgi mulle üle hiljem mõnel üritusel.

Kahju, et te ei ole sellel päeval pärnulaste keskel.

Kahju, jah, aga mis teha.

Kes on teie toetajad majandustegevuses?

Ai, ma arvan, et olen päris isiklikult tööd teinud selles valdkonnas. Mul on peale ehitusinseneri diplomi bakalaureusekraad majanduses ja ma ei ole sellest ajast, see on 30 aastat, kellegi juures tööl käinudki. Loen väga palju majandusajakirju ja -raamatuid, õpin kogu aeg. Aga ärimentorit või kedagi sellist mul ei ole olnud. Olen üle elanud rasked ja paremadki ajad. Ma ei ole selline inimene, kellel kõik on hästi läinud. Mul on olnud majanduslikke raskusi, aga eks kogemused õpeta.

Kui suurt tuge saate oma perelt?

Päris suurt. Olen uuesti abiellunud, abikaasa töötab ka ettevõttes. Pean ütlema, et tema abita ei saaks ma üldse hakkama. See on suur tugi, kui keegi mõistab, et pean palju reisima ja palju tööd tegema.

Teie sünnilinn on Norrköping Rootsi Kuningriigis, teid on nimetatud Rootsi eestlaseks. Kuidas teie vanemad võõrsile sattusid? Kas paadipõgenikena?

Rootsi eestlane? Arvan, et tunnen ennast rohkem kui eestlane, mul on eesti veri, kuigi olen Rootsis sündinud. Ema oli pärit Saaremaalt, isa Tartust, nad kohtusid Norrköpingis, kus ema töötas tekstiili valdkonnas. Päris paljud, kes tulid üle läbi Gotlandi, sattusid sinna linna. Isa tegi alguses metsatööd Põhja-Rootsis. Mul on vanem õde, sündinud 1950, mina 1952 ja noorem õde 1955, nii et kasvasime Norrköpingis üles perekonnana. Kolm last.

Olete diplomeeritud ehitusinsener. Mismoodi te vooditekstiilide tootmisesse sattusite? Te oleksite võinud ju olla suurepärane ehitaja.

Hakkasin, jah, ehitusinsenerina peale, aga 1976. aastal avasin kodulinnas spordiriiete äri ja samal ajal õppisin ülikoolis majandust. Pool aega olin äris, lõpetasin ülikooli, hakkasin Inglismaalt nahkrõivaid sisse ostma, kui nende nael oli väga odav, ja müüsin rõivaid edasi. Türgist hakkasin tekstiile importima ja see suund jätkus hulgifirmadega.

Eestisse tulin esimest korda 1993. aastal, spordimessile. Seal oli ettevõte Viljandist, mul oli võimalik aidata neil müüa toodangut läände. Nii sattusin magamiskottide valmistamise juurde, mis oli ka minu spordiäride üks kaubaartikleid. Hakkasin toorainet ostma, mul olid head suhted Aasiaga, Taiwaniga. Ostsin kangaid ja müüsin Baltikumis ja siis tekkis kontakt Vändras tegutsenud Wendrega. Elu ei pane täpselt neid teid välja, sattusin siis kodutekstiilile ja seal ma olen olnud 15 aastat.

Teid on arvatud Eestis tegutsevate jõukaimate ettevõtjate hulka. Aga ma ei ole kohanud ühtegi vihjet teie kui tippettevõtja sekkumisele poliitikasse. Hoiate distantsi või olete põhimõtteline?

Jah, arvan, et see pole minu tugev külg selle mõttega, et ma ei tunne selle seltskonna inimesi Eestis eriti palju. Poliitika pakub mulle väga suurt huvi, aga mul ei ole neid kontakte, mis annaksid mulle midagi.

Kuidas teile eemalt vaadates tundub, kas majandusmehed ei peaks ikkagi Eesti poliitikuid rohkem suunama, et meie majanduskliima oleks parem kui praegu?

Jah, kindlasti. See on väga oluline, kui saame luua töökohti. See tähendab, et majanduskliima peab olema nii hea, et Eestisse saab investeerida, et siin on väljaõpetatud tööjõud, olemas infrastruktuur, toimib logistika. Need on tähtsad asjad ja arvan, et Eesti on päris huvitav maa ja kindlasti saab edaspidi edukaid ettevõtteid ja majandust siin arendada, aga poliitikutelgi oleks vaja rohkem pingutada selle nimel. Ma ei räägi isiklikust rahast või et ettevõtjad peavad rikkad olema. Lihtsalt on vaja head majanduskliimat, et teha investeeringuid, luua töökohti ja kasvatada majandust. 

Näete alati väga reibas välja. Kuidas te pingeid maandate?

Katsun ennast vormis hoida, käin palju jõusaalis, mängin golfi. Kui tempo on kõva, peab füüsiliselt olema vormis, see on minule päris tähtis tegevus katsuda keha vormis hoida ja see annab vaimselt plusse. 

Millised on teie harrastused?

Lugemine, reisimine, teiste kultuuride tundmaõppimine. Meil on ettevõtted Aasias, Poolas, Eestis, Rootsis, Saksamaal on müügikontor. Elan abikaasaga Mallorcal, suvel ja sügisel, katsun Hispaania kultuuri õppida. Aga muidugi, äritegevus võtab aja. Ja ma olen seotud jalgpalliga, see on nagu täistöökoht.

On teil erilennuk? Vahemaad on suured, aeg kallis ja tempo peal.

Ei, ei ole! Muidugi, praktiline oleks. Toetan Pärnu lennujaama, mõni projekt käib. Kui siia saaks korraliku lennuraja, tuleksin hea meelega Estonian Airi või tšarteriga. Norrköpingisse tuleb lennuettevõte, millel on plaanis viia kümnest kohast reisijaid Göteborgi väiksemate lendudega, et nad sealt saaksid edasi maailma lennata.

Olen kohalikus ettevõttes aktsionär ja kui sul on ports aktsiaid, saad lennukit kasutada, kui see seisab laupäeval-pühapäeval Norrköpingis. Lennukis on 52 kohta, sellega oleks võimalik tuua turiste Pärnusse nii, nagu nad suviti Stockholmist tulevad. Kui saaksime Norrköpingist liini käima panna, toetaksime sellega linna arengut.

Kus te Pärnus peatute?

Ostsin Tammsaare puiesteele kümme aastat tagasi korteri ja tegin korda, aga siis müüsin selle ära. Mõtlesin, et okei, ostan uue ja väiksema, aga hinnad olid kõrged. Neli aastat on möödas, pole midagi ostnud veel. Kui ma Pärnus olen, elan Strandis.

Kas jälgite meediast Pärnu linna kohta käivaid uudiseid?

Ikka katsun jälgida, interneti kaudu. Igal hommikul on kaks eestikeelset lehte, need on Äripäev ja Pärnu Postimees, millest alati teen ülevaate.

Mida arvate Pärnu südalinnast, näiteks Rüütli tänava munakivimuulist?

Kui vaadata Rüütli tänavat ja ümbritsevaid kvartaleid, siis need meeldivad mulle väga. Seda osa linnast peaks hoidma ja katsuma remontida. Kui vaadata seda, mis on teisel pool, Pärnu Keskus ja Port Artur, ei paku need minule arhitektuuriliselt suurt huvi. Need on funktsionaalsed hooned, ehitatud tarbimise keskustena.

Aga Pärnu pargid, ranna piirkond ja vanalinn on haruldaselt ilusad ja neid peaks absoluutselt katsuma hoida.