Noorte seas olles tunneb Hans Soll mõnu positiivsest väljast

Elupõline füüsikaõpetaja Hans Soll asub Pärnu Vanalinna põhikooli õpilaste Elina Jelisejevi ja Ken Väratiga pendli võnkeperioodi mõõtma. Foto: Urmas Luik

Füüsikaõpetajale omaselt arutleb vastne Pärnu linna teenetemärgi omanik Hans Soll, miks ta on ikka veel õpetajaametis: “Noorte inimeste aurad-bioväljad liituvad tugevaks positiivseks väljaks, mis avaldab mõju ka mulle.”

Ehkki järjepidev õpetajatöö on kestnud 50 aastat, annab Soll siiani tunde, praegu Vanalinna põhikooli ajaloolises püssirohukeldris.

Oh, kui romantiline!

Nii õhkab Soll, kirjeldades vaadet püssirohukeldri teise korruse akendest: “Ajaloolises mõttes suurepärane maja, naudin siinseid tunde.” Et mees on koolivaheaegadel ehitanud oma kätega valmis mitu maja ja garaaþi, peab ta lugu just omaaegsetest ehitusstiilidest. Omagi maju pole ta ülinoobliks kujundanud. Pärnu vanalinna hakkas füüsik eriti hindama siis, kui poeg Kalev talle ekskursiooni tegi: poeg on õpetanud piirikaitse koolis kunstiväärtusi ära tundma.

Kohtumispäeval jagas Soll teadmisi kahele Vanalinna põhikooli kaheksanda klassi õpilasele: Elina Jelisejevile ja Ken Väratile. Mõõdeti pendli võnkeperioodi.

Kui Sollil tuli Ülejõe gümnaasiumis kahe täiskoormusega kohati 36 füüsikatundi nädalas, siis praegu annab ta neid nädala jooksul üheksa.

“Mulle meeldib end distsiplineerida. Löön hommikul püksid viiki, panen lipsu ette ja lähen laste juurde. Pärnu õppekeskus saadab siia õpilasi täiendusõppeks, millega olen tegelnud üle aasta,” avaldab Soll.

Ülejõe gümnaasiumis lõpetas Soll füüsika õpetamise 2002. aastal, aga vahepeal on muudki koolid ta üles leidnud ja asendusõpetajana teda vajanud.

1930. aastal sündinud Sollil on õpetajastaaþi 60 aastat. Kuidas ta ikka veel tahab?

Vastuseks on seesama jätkuvalt naudingut pakkuv positiivse välja kutse, lihtsamalt öeldes: noored hoiavad õpetaja noore. “Kas pole seegi romantiline?” küsib ta vastu.

Abikaasa Silva Soll, Pärnu tuntud neuroloog, olevat suurepärane perenaine ja hea kassapidaja, nii et kodu pärast muretsema ei pea. Mees tunnistab: tervistav oskus talletada positiivseid emotsioone on Silva teene.

Mõlema silmatera on tütretütar Lisett, kes õpib Koidula kooli matemaatika-füüsikaklassis. Tütar Merit Sarandi annab samas koolis keemiatunde.

Peab püha võitlust

“Olen õpetanud loodusainet füüsikat, mul on looduse vastu respekt,” tunnistab Hans Soll. “Ma ei saa rahulikult pealt vaadata sellist loodusevastast kuritegu nagu Sindi pais. Kala peaks sealtki üles pääsema. See on olnud mu püha võitlus rahvaalgatusrühma Sindi Pais esindajana.”

Ehkki paisu omanikel lasub kohustus tagada kalade läbipääs, ei ole seda tehtud ja Soll unistab ajast, kui pais on keskkonnaministeeriumi valduses. Ainult et omanikud nõuavad liiga suurt summat. “Kui see püha võitlus õnnelikult lõpeb, on mu hing rahul. Siis olen loodusele omalt poolt midagi tagasi andnud. Mulle lubati kohe teatada, kui ministeerium ja eraomanikud omavahel kokku lepivad,” räägib ta.

Füüsikaõpetajal on hobi, mis on talle toonud landitegija kuulsuse. Omal ajal moodustas Soll viieliikmelise firma, mis oli edukas, aga landiturg kukkus kõrgustest alla. Nüüd teeb mees kodus lante. Mitte tavalisi, vaid puust nikerdatuid, mida kutsutakse volberiteks. “Minu lant on omaette kunstitöö: teeb väiksele kalale omaseid liigutusi, et ahvatleda suurt kala teda alla neelama,” selgitab meister. Kunagi sai Soll Moskvast sellele patendi ja volbereid müüakse kauplusteski. “Uhke tunne on, kui sõber tuleb ja ütleb: Soll, sinu landiga püüdsin vaat nii suure kala!” naerab ta heatujuliselt.

Üldse on mehe suhe puiduga niisama pehme kui materjal ise. Aastaid on ta tegelnud puulõikega ning võiks kaunistatud laudadest, diivanitest ja toolidest lausa näituse teha. Eriti uhke on ta autooli üle, mis tammepuust: “Sellega on küll nii, et ei häbeneks näitusele panna, tammelehtedest kaunistused lõikasin esipaneelile ja seljatoele. Praegu kaunistab see tool tütar Meriti kodu.”