Direktori esmane hool on õpetaja

Rein Eglon peab 1. septembril juubelit: tal täitub 30 aastat Koidula-kooli direktorina. Foto: Urmas Luik

Ühe tänavu välja antavatest Pärnu linna vapimärkidest pälvib Koidula kooli direktor Rein Eglon. Pärnu hariduselu arendamise ja Koidula gümnaasiumi kvaliteetse juhtimise eest, ütleb Pärnu linnavolikogu 21. jaanuaril kinnitatud otsus.

„Miks ta siis nukraks ei tee, minul seda võimalust ei ole,” muigab asjaosaline vastuseks küsimusele, kas ta endale osaks saanud tunnustusest pisut solvunud pole, sest tema eelkäijatest tunnustati Linda Soovikut sotsialistliku töö kangelase kuldtähega, Armas Kuldsepp sai oma vaeva tasuks Lenini ordeni.

Eglon jätkab tõsises toonis. Rääkides, et nimetatud aurahasid omal ajal hüva- ja kurakätt külvanud riigist pole peale üha ähmasemaks muutuva mälestuse järel midagi, Eesti aga seisab kindlalt ning selles on ehk pisut temagi tööd. Sest juhtida riigi üht mainekamat ja õpilaste arvult suurt üldhariduskooli pole äripäeviti hommikul kella kaheksast õhtul neljani kestev niisama toimetamine.

Siinkohal tasub teha veel üks ekskurss minevikku ja osundada Kuldsepa poolt 2003. aastal Eglonile öeldut.

„Imetegu,” ütles koolipapa toona detsembris kooli aulas Lydia Koidula 160. sünniaastapäeva aktusel. „See on imetegu, mis sa oled siin nende paarikümne aastaga teinud.”

Need, kelle mälestustes Kuldsepp veel elab, teavad hästi: Kuldsa oli hiilgav kõneleja, aga tunnustussõnu lausus vaid neile, kes tõesti kiitust väärisid.

Hea kool seisab proffide najal

Ehkki pika jahimehestaaþiga Eglon teab suurepäraselt, et kukulind hüüab ikka iseenese nime, ei eksi ta enesekiitmise libedale teele. See, et koolimaja on nagu prillikivi, on loomulik. Kuidas saab õppetöö toimuda klassis, kus tuul aknast sisse ja uksest välja puhub või koridori seinad värvi koorivad?

„Arvan, et kooli paneb paika ikka õpetajaskond,” leiab direktor põhjuse jutt enda tegemistelt muule viia. „Ma ei ole õpetajatega seoses kuulnud eriti väljendit “proff”, aga head koolid seisavadki proffide, oma ainet suurepäraselt tundvate ja edasi anda oskavate isiksuste najal. Neid pole palju, aga nemad on need, kelle ümber õpilased kogunevad.”

Ning tark koolijuht laseb neil toimetada.

„Muidugi sekkud, kui näed, et midagi on viltu, aga ma ei kujuta ette, et lähen Elmu Mägi või Arvo Pressi tundi vaatama, kas nad ikka hästi õpetavad,” tõdeb Eglon. „Tahetakse, et kooli juhtkond külastab tunde, aga mida ma ennast naerualuseks teen.”

Direktori ülesanne on esmalt leida ja siis koondada oma kooli need kõige-kõige õpetajad ehk profid, teiseks neid seal hoida ehk luua neile tööks vajalikud tingimused.

Siis on hea õpetaja kooli auks ja uhkuseks ning õpilaste õnneks pikalt paigal.

„Keskpärasus kondab ringi,” teab Eglon väita. „Õige koolijuht tunneb ära, kes on hea õpetaja, ja teeb kõik, et sellel õpetajal oleks seal koolis hea olla. Ei pruugigi väga mainekas kool olla, aga kui tahadki sealt kedagi, siis ega ta, kurask, tule.”

30 aastat ehitatud kool

Tänavu 1. septembril täitub Eglonil 30 aastat Koidula kooli direktori ametis. Seepärast ehk polegi villaseviskamine tema naljatus, et mis see vapimärk muud on kui viisakas vihje koju koti peale jääda. Liiati luurab kahe aasta kaugusel järgmine ümmargune sünnipäev.

„Viktor Perelõgin (vene keele õpetaja, U. H.) sai sügisel 70 ja ütles, et “nitševo, ja fizkulturu delaju”,” muheleb Eglon. „Mina enam ei “delaju”, aga vaat võtan kätte, hakkan “fizkulturat” tegema ega lähegi ära.”

Nali naljaks, aga eks pärast aastakümneid rassimist või puhata ka. Pealegi kui järeltulijale silm peale panna ja talle ühte-teist kuulsa kooli edukaks kestmiseks tarvilikku südamele panna.

„Pisuke lahkumistunne oli juba siis, kui kogu see kupatus läks koolide sihtasutuse kätte,” kahetseb Eglon 2006. aastal Pärnu linna tehtud tegu. „Nüüd ei ole maja nagu minu asi, mulle võiks olla ükskõik, kas kraan jookseb või lamp ülearu põleb või on maja üle köetud. See on imelik: olen harjunud, et igal asjal on peremees. Aga usun, et see kunagi jälle muutub.”

Kindel see. Nagu on kindel, et Metsa tänaval seisev praegune Koidula kool on Pärnu linna vapimärgi number 69 kavaleri Rein Egloni elutöö.