Hannes Rumm: Kodu läheb, võlaorjus jääb?

Riigikogu liige Hannes Rumm (SDE). Foto: Peeter Langovits.

Viimastel kuudel on lehti lugedes alatihti meel mõru, sest üha rohkem kirjutatakse peredest, kes töö kaotamise tõttu on sattunud oma eluasemelaenu tagasimaksmisega väga raskesse olukorda.

Toon näiteks loo üksikemast, kes paar aastat tagasi ostis Mustamäele kahetoalise korteri ja maksis selle eest miljon krooni. Masu võttis naiselt töö ning kohe kaotas pere kodugi, kuna pank pani korteri sundmüüki. Mis kõige hullem: korteri hind oli vahepeal kõvasti kukkunud, mistõttu selle sundmüügist saadud raha ei katnud võlasummat ning õnnetule naisele jääb pikaks ajaks kaela võlakoorem kodu eest, mida tal enam ei ole.

Praegu ei saa riik selliste perede kaitseks midagi ette võtta. Samal ajal on meil eluasemelaenu võtnud üle 130 000 pere, kellest ligi 6000-l on raskusi võlgade tasumisega. See pole ime oludes, kus tööpuudus on taasiseseisvunud Eestis saavutanud kõigi aegade kõrgeima taseme.

Julm ja rumal parastamine

Nii täbaras olukorras ei saa riik istuda, käed rüpes, ega jätta raskustesse sattunud inimesi sõltuvusse pankade käitumisest. Teisalt mäletan hästi, mis toimus, kui aastapäevad tagasi tuli toonane sotsiaaldemokraadist rahandusminister Ivari Padar esimesena välja ideega toetada riiklike tagatistega eluasemelaenu võtnud perede maksepuhkust. Siis parastati on-line-kommentaarides: “Ise olid loll, kui laenu võtsid, nüüd vaata ise, kuidas hakkama saad!”

Niisugune suhtumine on julm ning rumal. Julm hätta sattunud pere ja rumal kogu Eesti suhtes. Kui lepime sellega, et tuhanded pered kaotavad masu tõttu töö ja kodu, kuid jäävad laenu edasi maksma, ei tähenda see ainult nende perede üleöö vaesumist, vaid meie riigile tõsiseid sotsiaalseid probleeme pikkadeks aastateks.

Olukorra leevendamiseks töötab riigikogu õiguskomisjoni juures võlakaitseseaduse töörühm, mis otsib lahendusi nii ajutistes makseraskustes kui lootusetutele võlgnikele.

Tavaliselt on eluasemelaen võetud 25-30 aastaks. Kui sellesse aega satub taasiseseisvunud Eesti rängim majanduskriis, on igati loomulik, et töö kaotanud heal töötajal on ajutised makseraskused. 30 aasta perspektiivis me ju teame, et vananeva rahvastikuga Eesti suurim probleem pole tööpuudus, vaid hoopis töökäte vähesus.

Sotsiaaldemokraatide hinnangul kohtleb Eesti riik praegu täiesti ebavõrdselt ettevõtteid ja inimesi. Kui firma satub pankrotiohtu, võib ta saneerimismenetluse abil saada lisaaega oma töö ümberkorraldamiseks ja võlgade ajatamiseks. Sellise ettevõtte jaluleaitamine toimub kohtu abil ning seaduse alusel.

Samasugust kohtu kaitset ja abi oma võlgade ajatamiseks vajavad kahtlemata laenu võtnud üksikisikudki. Valmiva võlakaitseseaduse esimese eelnõu kohaselt annab riik ajutistesse raskustesse sattunud võlgnikele võimaluse pöörduda kohtu poole avaldusega, et võlad ajatada. Võlgade ümberkujundamise ajal kaitseb seadus peret sellega, et pangal pole õigust inimesi kodunt välja tõsta ega eluaset sundmüüki panna.

Kuna uus seadus on tekitanud hädas inimestes väga suuri ootusi, peab kohe hoiatama, et see ei lahenda kõiki muresid. Riik ei saa võlgnike laene korstnasse kirjutada ega päästa neid võlgnikke, kelle laenud on lootusetult suured.

Vaja ausat ja head seadust

Väga oluline on võlakaitseseaduse kvaliteetki. See peab tagama hädaliste tegeliku, mitte ainult näilise kaitse. Näiteks ettevõtete saneerimise kohta said kohtud aastaga 86 taotlust, kuid käiku läks neist ainult viis. Riigikogul pole õigust narrida inimesi seadusega, mille alusel tuhanded võlgnikud pöörduvad kohtusse, kuid eri põhjusel on abipalvetest võimalik rahuldada üksnes viis kuni kümme protsenti.

Lootusetute laenude puhul, näiteks juhul, kui võlasumma ulatub nelja-viie miljoni kroonini ja kohtu hinnangul pole perel lootust seda raha isegi väga pika aja vältel tööga tagasi teenida, tasub senisest rohkem kasutada üksikisiku pankrotti. Sõna “pankrot” kõlab ehmatavalt ja seetõttu esitati mullu kõigest 167 üksikisiku pankrotiavaldust (esitajate seas oli nii võlgnikke kui võlausaldajaid).

Samal ajal annab pankrot võimaluse vabaneda pikast võlaorjusest. Kahjuks on praegune pankrotiperiood määratud viie aasta pikkusena, mille vältel võlgnik peab kõigist oma sissetulekuist pärast elatusmiinimumi mahaarvestamist loovutama 75-85 protsenti. Nii karm süsteem ajendab lootusetuid võlgnikke kas pankrotti minekut meeleheitlikult vältima või oma sissetulekuid varjama.

Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimaluse rakendada pankrotiaega paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kolm aastat ja võlgnik tasub võlausaldajatele sel ajal ausalt 75 protsenti oma sissetulekutest, kustub kolme aasta möödudes tema võlg. Teisisõnu, elus kehtib mõnikord tõesti põhimõte “parem õudne lõpp kui lõputu õudus”.