Superpühapäev õigustas oma nime

Kanada ja USA vahelises hokiduellis etendati jõulist ja kiiret profimängu. Foto: Reuters / Scanpix

Eilset olümpiapäeva oodati Vancouveris kui superpühapäeva ja see, mis nüüd täiega käima läinud mängudel sündis, õigustas seda nime igati.

Eile jagati Whistleris medaleid meeste suurslaalomis, naiste ja meeste mass-stardiga laskesuusatamises ja bobisõidus, Cypress Mountainil meeste suusakrossis, Vancouveris võisteldi naiste 1500 meetri kiiruisutamises, jäätantsus ja jääkeeglis, aga siin tundub see kõik olevat nišivärk etenduste kõrval, mida pakuti hokihallis.

Kanada ajakirjanikud lubasid mürki võtta selle peale, et täna on lehtedes 90 protsenti uudiste ruumist antud jäähokile. Vaatamata sellele, et eile mängisid ka NBA korvpallurid, sõitsid NASCAR sarja automürsud ja on veel muu olümpia. Seda rääkisid Kanada kolleegid enne mängu, pärast mängu on selge, et paksu hõiskamist on täis ka USA press.

Sellest, mis toimuma hakkab, andis aimu juba laupäevane linnapilt. Olgu, et pühapäev, olgu, et olümpia paljudel aladel hoogu kogub ja põnevamaks läheb, kohalikud rääkisid vaid hokist. Muugi maailma inimesed, vähemalt Tšehhist, Venemaalt, USAst, Soomest ja Rootsist, pidasid kolme hokimängu olümpia vähemalt seniseks naelaks.

Laupäeval tekkis kesklinna mitme metroopeatuse juures väike hirm, et midagi on juhtunud. Nimelt oli osa metroojaamade sissepääse suletud. Selgus aga, et see kalliks ja ebavajalikuks kirutud allmaaraudtee ei suuda vabalt kulgeva massiga toime tulla ja nii suruti kaos raamidesse. Kes kuhugi sõita tahtis, ootas kõigepealt õues paarisajameetrises järjekorras, siis all jupikaupa platvormile laskmist ja lõpuks pressis end kontide raginal vagunisse. Mis oli aga väga sümpaatne – keegi ei närvitsenud, keegi ei läinud järjekorras ette, kõik olid sõbralikud. Nagu olümpiavaim tahabki.

Kesklinn oli juba reedel, aga laupäeval veel rohkem rahvast nii täis, et raske liikuda. Ja seda südaööni. Iga saja meetri taga keegi esines (nii mõnigi üsna asjaarmastajalikult), poed ja söögikohad huugasid raha keerutada. Aeg-ajalt lõi massis liikudes ninna kanepi lõhna.

Rahvas, eriti kohalik noorsugu on väga kärarikas. Üürata, vahtralehelipp õlgadel, kuidas kõri võtab, pole keelatud, ja kõri põhja-ameeriklastel on. Aga seda soovitatakse teha kaine peaga. Purupurjus inimesi pole ma näinud ühtegi, aga tolerantsi püütakse hoida. Vaatasin tükk aega pealt, kuidas kolm karmi näoga Kanada politseinikku minu silma järgi vaid meeldivalt vindist noorsandi kimbutasid ja lõpuks tal autosse ronida palusid. Et kärakas on olümpia ajal probleemiks tõusnud, nähtub seni kella 23ni avali olnud rohkete viinapoodide käsu korras juba kell 7 luku taha panemisest.   

Annab ikka välja mõelda, et juba alagrupimängude ajal ühte päeva sattuksid niisugused põhimõttelised (mõnel puhul kunagi isegi poliitilised) naabrite vastasseisud nagu Venemaa-Tšehhi, Kanada-USA ja Soome-Rootsi. Kes need saalis ära vaatas, sai kõhu kommi täis. Või hokimürgituse. Või kõrvakuulmise ajutise puude. Sest “Ros-si-aa”, “Juu-ess-ei” ja muidugi “Go-can-go” kõlasid ikka väga võimsalt.

Eilsete mängude eel oli vesi kõige lähemal venelaste ja kanadalaste ahjudele ning mängude järel on seis veel intrigeerivam. Venelastel oli siin kirjas kaotus slovakkidele ja kanadalased kaotasid punkti ennegi raske vastase (kaotasid neile Torino olümpial 0:2) Šveitsiga mängides. Uus punktisüsteem annab normaalajal saadud võidu eest kolm, lisaajal või bullititega saadud võidu eest kaks, lisaajal või bullititega saadud kaotuse eest ühe punkti.

Arvesta, kuidas tahad, veerandfinaalis on suure tõenäosusega taas nagu Torinoski vastamisi suurteks favoriitideks peetud Kanada ja Venemaa. Toona võitis Venemaa 2:0 ja Kanada ässad lõpetasid olümpiaturniiri seitsmenda kohaga. Peaks stsenaarium nüüd koduski korduma, on hokihulludel kanadalastel lein. Ja olümpia kolmapäeva õhtuks läbi.

Mõni ääremärkus ka eilsetele supermängudele. Tšehhidest olen alati imetlenud Jaromir Jagrit, kelle nime asemel tahaks öelda Tigr. Mehel on juba aastaid, ta ei valitse enam kogu NHLi, vaid mängib hoopis Venemaal. Ta ei domineeri enam platsil nagu Salt Lake City olümpial Wayne Gretzky nutuga lõppenud mängus. Aga ta on endiselt füüsiliselt väga tugev, ülisuurte kogemustega, alati õiges kohas, ja kui tema platsile tuleb, hakkab juhtuma.

Teisena jäi Vene-Tšehhi mängust silma NHLi praegune superstaar Aleksander Ovetškin. Milline kiirus ja tehnika, milline oht ootamatuks pealeviskeks, kui litter selle meheni jõudis!

Kanada-USA mängu kolmandaks osaliseks oli häälekas, kuid samal ajal omavahel sportlikult sõbralik publik. Erinevalt jalgpallist pole hokis vaja meeskondade fänne raudaedadega üksteisest eraldada. All platsil etendati aga jõulist ja kiiret profimängu. Mehed tegid ähkides oma tööd, kümne esimese minuti jooksul oli vaid paar mänguseisakut. Alles lõpu lähenedes kippusid 0:1, 1:2 ja 2:3 taga olnud kanadalased närvi minema. Mäng ise oli oodatut väärt lahing.

Rootsi-Soome mäng oli teisest puust: aeglasem, vähema kehavõitluse ja rohkemate pausidega. Vaatasin seda hokimürgituse nähte adudes ega tundnud muud kui seda, et põhjanaabritest on kahju. Siin kaugel peaaegu omad ikkagi.