Hokimängu vaheaegadel lõbustatakse Kanada Hockey Place kahekümnetuhandelist publikut kas laste või paarikeste suurele ekraanile püüdmisega. Laste seas on siin leidunud lausa supertalente, kelle miimikat ja tantsu ehk isegi mõni Hollywoodi agent tähele pani.
Täiskasvanute, kui nad just midagi erilist ei tee (aga hallis on ka elukutselisi lõbustajaid, kes pausidel rahva seas tantsivad, kahuritest publikusse särke tulistavad jne) või väga erilisena välja ei näe (issanda loomaaed on kirju, julgen väita), meelt lahutatakse musimänguga. Püütakse kaadrisse paarike, oodatakse, et see end suurel ekraanil näeb, ja siis kogu rahva ees musist ei pääse.
Pühapäevase Kanada-USA mängu ajal püüdsid operaatorid kümmekonna paarikese seas kinni Eesti ilusates valgetes olümpiakampsunites istuvad inimesed. Ei ole kahtlust, et tegemist oligi eestlastega, sest nii kiretult ja korralikult oskame musi teha ainult meie. Kõik teised lausa hõiskavad rõõmust, kui maailma ees niisuguse lühietenduse saavad anda. Ja just eestlastele eelnenud paarikese soo järgi nõrgem pool lausa murdis rahva ovatsioonide saatel kaaslase musiga maha.
Ei usu, et 19 300 inimest mahutavas saalis üle kümne või paarikümne eestlase oli, seega oli meie olümpiakampsunite leidmine ikka nagu heinakuhjas nõelale sattumine.