/nginx/o/2010/02/23/318565t1h60b9.jpg)
Pärnu osa Eesti Vabariigi sünniloos on oluline ja 23. veebruar on jäänud meile tähtsaks kuupäevaks. Nende sündmuste juurde, mis eelnesid ja järgnesid kella kaheksale õhtul, kui loeti ette “Manifesti Eestimaa rahvastele”, tuleb kindlasti tagasi pöörduda.
Eesti Vabariigi loomise, kaitsmise ja ülesehitamise loos on aga muidki sündmusi, milles siitkandi inimesed on mänginud kandvat rolli. Nii avame täna kell 11 Pärnu muuseumis näituse “Vabaduse kullakoormad”.
Tänavu möödus 90 aastat Tartu rahu sõlmimisest. Tartu rahust jutustavaid näitusi on sel puhul tehtud lausa mitu. Samuti 90 aastat möödub märtsis ja aprillis selle rahuga Eestile lubatud 15 miljoni rubla tsaaririigi kulla toomisest Eestisse.
Üleantav kuld oli proovikivi, mis Venemaaga sõlmitud lepingu pidavust näitas. Väed seisid vastsel riigipiiril alles täies lahinguvalmiduses ja Venemaalt võis kõike oodata.
Siiski sündis nii, et rahulepingus määratud tähtajal, kuu aega pärast Eesti-poolset ratifitseerimist, pandi Moskvast teele esimene saadetis - kaheksa miljonit kuldrubla. Telegraafi teel anti sellest Eestile teada ja kuld taheti üle anda Venemaa raudtee viimases jaamas Jamburgis (praegu Kingisepp) alates 14. märtsist 1920.
Tagantjärele tundub see loomulik ja teisiti otsekui poleks saanud minna, sest riikidevahelisi lepinguid tuleb ju täita. Toona nende sündmuste keskel olnud inimesed elasid sellist olukorda läbi esimest puhku, praegu juba enesestmõistetavana võetav oma riik oli äsja sündinud.
Narva ja Jamburgi vahel olid rinnet ülekaaluka vaenlase vastu hoidnud Rahvaväe 9. polgu sõdurid ja ohvitserid. Vaid aasta varem Pärnu kaitsepataljonist formeeritud väeosa, mis juunis oli löönud tagasi sakslaste Rauddiviisi ja andnud olulise panuse Landeswehri sõja võitmisse, hoidnud Narva taga Eestist eemal nii meeleheitlikele rünnakutele saadetud Punaarmeed kui epideemia ohvriks sattunud Vene valgekaartlasi, valvas siis piiri rahuajal.
Just 9. polgule andis diviisiülem Aleksander Tõnisson korralduse tuua kullakoormad Jamburgist Komarovkasse ja eskortida kullarong Tallinna.
Ülesande täitmine polnud siiski lihtne. Hiljutise sõjategevuse piirkonnas polnud sildu ega rööpaidki, maa oli paljas ja Luuga jõgi ning selle kõrged kaldad jäätunud.
Üle kuue tonni kulda viierublastes müntides, mis olid pakitud padrunikastidesse, tuli Jamburgi jaamast toimetada säilinud raudteeni Eesti poolel umbes 20 kilomeetri kaugusel. Komarovka külas pidi seda ootama vastuvõtukomisjoni erirong, mis juba oli Tallinnast teele asumas.
Sellest päevast algab näituse „Vabaduse kullakoormad“ kaudu antud emotsionaalne tagasivaade 90 aastat tagasi aset leidnud sündmusele. See on üks iseseisva Eesti rajamise lugudest. Ja kaitseväe lugudest. Alles kaks ja pool kuud varem oli 9. polk saanud sealtpoolt rindejoont neli päeva järjest mürsurahet ja üha uute jõududega tõrjunud alustatud rünnakuid.
Nüüd tuli sama loendamatutest mürskudest küntud ala läbida vankrivooriga, et tuua traataia tagant ära 6,2 tonni kulda. Seda pidid tegema seni enamasti rindejoone taga tegutsenud tööroodu mehed, kel relvi kaasa võtmata tuli minna teisele poole kaitsetõkkeid, usaldades oma elu hiljutise vaenlasega sõlmitud kokkulepete tagatisele.
Sealjuures ületasid nad rasket koormat kandes looduslikke tõkkeid, kasutades inseneritarkust ja julgust. Kulda läbi märtsijää vajuda lasta polnud samuti lubatud. Selles kandis võis ilmselt kohata sõjategevuse lõppedes varjupaikadest taas välja ilmunud jõuke, kes tegutsesid esmaste instinktide ajel ja kelle vastu Vene poolelt kaasa antud kaest relvastatud sõdurist kullavankri kohta poleks ehk kaitseks piisanud. Veel sõjaaegses karmuses elanud Eestis ei oleks ükski ebaõnnestumine sellel tähtsal missioonil osalenutele lõppenud mõistva õlalepatsutusega.
Seda päeva ei saa unustada. Pärnumaa meeste lugude ja aastaid Rüütli tänaval tegutsenud päevapiltniku August Tamme fotode abil on võimalik saada üsna vahetu elamus sündmustest Jamburgi ja Tallinna vahel 15. märtsil 1920.
Näituse sisu ümber jutustamata julgen kinnitada, et osaliste abil on need sündmused ja meeleolud õnnestunud taastada. Pealegi näeb saalis samasuguseid münte, millest koosnes kullasaadetis. Seda võimalust ei olnud toona kulda eskortima saadetud 9. polgu õppekomando sõduritel. Koonga noormehel Mihkel Mälgul jäi elu lõpuni meelde see, kuidas ta kullavagunis magavate kaaslaste vahel püüdis täägiga kangutada kastilaudu, et kulda oma silmaga näha.
Esimene kullavoor jäi ainulaadseks. Teine saadetis, seitse miljonit kuldrubla, saadeti teele täpselt kuu hiljem. Selle toomine oli palju pingevabam ega möödunud nii terava tähelepanu all. Isegi vastuvõtukomisjoni oli vähendatud kuuelt liikmelt neljani, arvates sealt välja kaks erapangadirektorit.
Kullarong tuli Jamburgist üle ajutise silla ja taastatud raudtee Eesti piirile, kus vedureid vahetati, ja sõit jätkus Narvani, kus Vene erikomisjon kulla üle andis. Sama rongiga toodi veel kaks miljonit kuldrubla ja kott valuutat Vene kaubandusesindusele Tallinnas ja jõudsid kodumaale nii rahulepingu ratifitseerimiskomisjon kui teinegi Moskvas käinud komisjon, mis tegeles kodakondsusküsimustega.
Esmalt astus muuseumist läbi kapten Priit Rööp Lääne kaitseringkonna staabist.
Tal oli õnnestunud leida kümmekond 9. polgu fotograafi August Tamme pilti 1920. aastast. Ja need polnud niisama huvitavad fotod, vaid ülesvõtted kullaveost Venemaalt.
See teema on üldiselt tuntud vendade Parikaste kuue foto ja ajaleheteadete järgi.
Nimelt oli üks Parikastest sõitnud Tallinnast erirongiga kaasa ja jäänud oma koguka kaameraga vaguni juurde kullavoori ootama. Polgufotograafi lihtsama ja ilmselt kergema kaamera abil tehtud pildid kujutasid aga 9. polgu mehi ja voori enne Komarovkasse saabumist, samuti kulla laadimist vagunisse.
Tamme fotod olid juba materjal, mille suhtes võis oodata laiemat huvi, ja näituse koostamine algas.
Are vallavanem Jaanus Männik juhatas otse kullavoori korraldanud leitnant Jüri Kibbari mälestusteni, mis on säilinud Kibbari tütre Vally Järve valduses. Kibbari fotoalbumi kasutamiseks andis tütar loa ja nii oli koos põhiosa materjalist.
Eelnevale on lisandunud Mihkel Mälgu mälestuskilde, ajaleheteateid ja loomulikult vendade Parikaste fotod Eesti filmiarhiivist.
Kui väljapaneku eelarve oli kokku pandud, tuli hakata otsima partnereid, sest näituste korraldamiseks pole muuseumi korduvalt kärbitud eelarves raha jäänud. Ligi poole eelarvest võttis enda kanda ideega liitunud Eesti Panga muuseum ja nii on vaatajal võimalik kaasa viia tasuta kataloog, mille on kujundanud Urmas Raidma Eesti Pangast.
Stendide ja plakatite trükkimine, mündivitriini ajutise valvesüsteemi ehitamine ja muud kulud nõudsid samuti katmist. Siin tulid appi kaitseministeerium, kaitseväe peastaap, Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum ja Kaitseliidu peastaap.
Nii sündiski näitus, mis Pärnust liigub Eesti Panga muuseumi, edasi kaitseväe suurõppuse “Kevadtorm 2010” peatuspaikadesse ning avatakse juunis Eesti sõjamuuseumis. Ja loodetavasti veel mitmes kohas.
„Oma silm on kuningas,“ oleks öelnud vanarahvas.