Peeter Järvelaid: Eesti Vabariigi aastapäeval ajalugu uurides ja tulevikku piiludes

Peeter Järvelaid. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Säilinud annaalides on kirjas, et Pärnu maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soop jõudnud advokaat Hugo Kuusneri korterisse pärastlõunal, kus ühtlasi olnud kohal ajalehetoimetaja Jaan Järve. Oli laupäev, 23. veebruar 1918.

Ajaloo tundmine on arusaamiseks

Ajaloost arusaamiseks tasub vahel eksperimendi korras ajaloolisi sündmusi korrata. Ei taha kahelda, et tänapäeva Pärnus ei leiduks mehi, kes talvisele unisele laupäevale vaatamata suudaksid poole päevaga ära trükkida 20 000 (mõningatel andmetel 60 000) eksemplari ”Manifesti Eestimaa rahvastele”, levitades samal ajal linnas teavet, et juba kell 20 Endla teatri (seltsimaja) ees saaks vabariigi välja kuulutada.

Tol korral leidus kohe rahastajagi, nimelt August Jürmann (Eesti maarahva liidu Pärnu osakond), kes manifesti trükkimise eest maksis 700 rubla. Aleksander Jürvetsoni trükikoja trükkalid ilmutasid meie omariikluse olulisima ja kindlasti kõige ilusama sõnumiga teksti.

Seega sai tollane Pärnu seltskond oma ülesannetega hakkama ja Kuusnerile ning pärnakatele kuulub igavene au olla Eesti Vabariigi esimesed väljakuulutajad. Ajaloole on oluline, et Pärnu manifesti tekst oli dateeritud Tallinna ja Paide trükist erinevalt hoopis 21. veebruaril 1918.

Kuna omaaegsel Eesti seltskonnal tuli tegutseda läheneva vaenlase väe pealetungi eel, väärivad need inimesed erakordset tunnustust. Pärnu manifesti eksemplarid saadeti Viljandisse ja Tartussegi. Manifesti trükiti sel ajal Paides ja Tallinnas, kuid nendest trükistest teavitamiseni jõuti alles 25. veebruaril 1918.

Poliitika ja ajalugu käivad vahel eri jalga

Nii juhtus Eesti Vabariigi aastapäevagagi, sest juba 12. veebruaril 1919 otsustas Konstantin Pätsi juhitud valitsus, et Eesti Vabariigi väljakuulutamise päevana tuleb tähistada 24. veebruari ehk päeva, kui päästekomitee seadis ametisse ajutise valitsuse esimese koosseisu. Teatud poliitilised otsused annavad ühtedele või teistele ajaloolistele sündmustele suurema või väiksema tähenduse, kuid ei saa võtta õigust välja kujundada kohalikku traditsiooni.

On tore, et Pärnus on tavaks igal aastal just õigel päeval rahvale manifesti ette lugeda. Kuid Pärnul ja Pärnumaal oleks muidki võimalusi, sest tasub meenutada, et 1918. aasta 24. veebruari hommikul viisid maavalitsuse haridusosakonna juhataja Jaan Kopvillem ja kooliõpetaja Jaan Piiskar manifesti Eliisabeti kiriku pastorile Ferdinand Alexander Hasselblattile, kes selle veel samal päeval kantslist eesti kogudusele ette luges.

Hasselblattide peres oli Saksamaal olemas kirikuõpetaja, kes manifesti oleks nii ilusas eesti keeles ette lugenud, et saanuks selgeks saladus: selles peres on ikka leidunud emasid, kelle hällilaulud just meie armsas emakeeles lauldud, kuigi pereliikmeid on sakslasteks peetud.

Kui Hasselblattide perest peaksid kaduma eesti keelt oskavad kirikuõpetajad, oleks püha kohus see ülesanne üle võtta Eliisabeti kiriku õpetajatel. Ei tasu unustada, et niisama vana manifesti kogudusele ettelugemise traditsioon on Toris, kus selle esmaettekandja oli pastor Johann Reitag (hiljem Reidak).

Ja Pärnus võiks 24. veebruaril toimuda meie kaitseväe iga-aastane paraad. Ajalooliseks õiguseks annab alust fakt, et Eesti riigi auks korraldati esimene paraad just Pärnus (24.02.1918). Esimese manifestatsiooni korraldasid Jaan Järve, Oskar Kask ja staabikapten Tannebaum.

Lakoonilised on sõnad Pärnu Eesti pataljoni ülema käskkirjas: Eesti Vabariigi väljakuulutamise puhul oli antud pataljoni komandöri käsk rivistuseks, kus kõigil sõjaväelastel ”käsen sinelites olla, karauli vormis, võimalikult pagunites Eesti lindiga põigiti üle ehk Eesti lindiga rindas“.

Pärnu rahval tasuks kaasmaalastele meenutada, et just sellest ”tseremonial marsist“ sai Eesti Vabariigi esimene sõjaväeparaad.

Haritlaste vastutus

Lugedes üle Ago Pajuri ja Aldur Vunki sulest sündinud ”Rahvusriigi sünni Pärnumaal 1917-1919“ (2009), tasuks meeles pidada, et meie omariikluse ehitamise tähtis keskus oli Tallinnas Estonia teatri ülakorrusel koos käinud haritlaste klubi.

Ajaloodoktor Pajur on tõestanud, et Vabadussõda poleks olnud kindlasti nii edukas, kui meie rahvavägi poleks saanud toetuda õppinud ja sõjakogemusega ohvitseridele, sama rolli mängisid kindlasti meie haritlased. 21. sajandiks on Eesti ühiskond väga palju arenenud ja vahepealsete aastakümnete hariduspoliitika tulemusena oleme veel mingil määral massiharitlaste riik. Ometi tasuks vahel endalt küsida: kas ja millises vormis on meil aastal 2010 oma rahva haritlaste klubi?

Kriitilise vaimuga inimesed ütlevad, et paraku praegu meie rahval midagi niisugust pole, sest paljud haritlased hoiduvad igasugusest aktiivsest kontaktist poliitikaga. Ülejäänud eelistavad sellisel moel konformismi, et ei suuda jääda oma vaadetes sõltumatuks, ja kaotavad selle tõttu võime anda isegi oma erakonnale sellist kaalutud teadmist, mis veidigi küüniks üle teatud erakonna või sellesisese kildkonna huvide.

Meil on võimalus uue pilguga vaadata omaaegse Eesti poliitilise eliidi hinnanguid, mille nad andsid aastatel 1937-1939, pidades silmas enda tehtut ühe või isegi kahe kümnendi jooksul. Ajalugu ei saa kopeerida, aga sellest võib õppida, kui püüame hinnata oma tehtut analoogsel moel, nagu seda tegid meie eelkäijad.

Samuti on väga õpetlik, kui eksperimendina võrdleksime Eesti poliitikute hinnanguid meie poliitilisele kultuurile näiteks aastate 1918-1922, 1928-1932, 1933-1934 kohta, nähtuna 1939/1940. aastast.

Praegu on meie käsutuses ajaloolaste kriitilised uuringud Eesti poliitilise kultuuri arengu kohta aastatel 1918-1940 ja seal on välja sõelutud tüüpprobleemid, mis meie poliitilisele kultuurile 20. sajandi esimesel poolel omased olid.

Nüüd võiks võrdlust korrata perioodi 1987/1988-1990 või 1991-2010 kohta. See meenutaks avalikkusele tõsiasja, et oleme oma riikluse taas üles ehitamiseks saanud aega kaks aastakümmet.

Kuidas hinnata poliitikute uue põlvkonna suutelisust hakkama saada nende probleemidega, mis valdasid Eesti poliitikat aastatel 1918-1940? Samuti pakuks kindlasti suurt huvi meie poliitilise eliidi kriitiline enesehinnang aastatel 1991-2010 tehtule. Huvitav materjal on uurijatele osaliselt juba olemas, sest eliit on viimasel ajal üpris aktiivselt oma mälestustega põimitud raamatuid ja artikleid ilmutanud.

Siiski peame endale tunnistama, et taasiseseisvumisaegsele poliitikute põlvkonnale on olud väga soodsad olnud. Alles viimasel ajal on tekkinud suuri probleeme majanduslikult ja poliitiliselt keerukates situatsioonides orienteerumisega. Avalikkusele on raske küsimus, kuidas leida ühiskonnale jätkusuutlikku teed.

Rippumatus (sõltumatus) ja riigi julgeolek

1938. aastal kirjutas professor Jüri Uluots, et ”rahvaste ja riikide sisemises elus meie võime märgata aegu, kus välised olud on erinevad. Sagedasti meie ei oska oma sisemises elus teha vajalikke järeldusi sellest, mida välised olud tingivad“.

Kuigi ajaloolased armastavad väita, et Eesti poliitiline eliit ei näinud Teise maailmasõja eel maailmas toimuvat eriti täpselt, tasub lugeda Uluotsa mõtteid samast ajast. ”Võime tõendada, et rahvad elavad praegu poliitilise ja sõjalise mobilisatsiooni ajajärgus. See jõudude mobilisatsioon võib edaspidi avalduda selles, et ühel või teisel viisil suurem sõjaline kokkupõrge maad leiab,“ kirjutas ta 1938. aastal. Samal ajal arvas Uluots, et ”rahvas ei jõua riiki kaitsta ainult suurtükkidega, kui puudub see jõud, mida nimetame rahva elavaks jõuks“ (Postimees 14.04. 1938).

Kahjuks pole ohud meie piirkonnas sugugi väiksemaks jäänud. Selle üle, mida Uluots nimetas aastal 1938 ”rahva elavaks jõuks“ ja mida ta hindas teatud juhtudel isegi kahuritest olulisemaks omariikluse kaitsmisel, tasuks meie eliidil kindlasti mõelda. Rahva elava jõu ärakasutamine on just demokraatlike riikide suur eelis.

Demokraatliku riigi üks tunnuseid ja jõud peitub selles, et rahvas tunnetab oma osalust riigi asjades, samuti saab aru riigi hoolitsusest enda kodanike suhtes ja on tänu sellele lojaalne oma riigile raskel ajalgi. Demokraatliku riikliku korralduse tagamine on üks tugevamaid riikluse garantiisid.

Demokraatia kui vastutus

Demokraatia teeb atraktiivseks just osalusdemokraatia. Inimene tahab tunnet, et temastki sõltub riigis midagi. Kuid võimulolijatele on alati omane soov manipuleerida demokraatia suhteliselt habraste instrumentidega. Eestis tekib vahel tunne, et seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval on neljas ja viies võimgi, mis samuti tahaksid end näha riigikogu poolt riiklikule palgaskaalale kantuna.

See tähendaks, et näiteks ajakirjandusjuht või EELK peapiiskop saaks niisama suurt kuupalka kui peaminister. Loomulikult soovin, et ma eksin, aga olen kuulnud sellist arvamust viimasel ajal seltskonnas küll. Demokraatia on väga habras ja siin tuleb eliidil osata oma väikseid soove maha suruda.

Kuid demokraatia puhul, mis on omariikluse üks alustalasid, tuleks meil senisest enam rõhutada, et õiguste kõrval on isegi olulisemal kohal kohustused. Ühiskonnale on eriti meediaajastul tähtis mõista, et eliidi suhtumine omariiklusse ja demokraatiasse ei jõua avalikkuse ette ainult sõnade või väga suures tiraaþis trükitud tekstidena, vaid vaatajatele ei jää märkamata kehakeelgi.

Eesti Vabariigi poliitiline eliit möönis kord (1937/1938) juba enesekriitiliselt, et meie demokraatias on veel palju hotentotlikku: ”Hea on, kui mina sinu ära söön, halb aga, kui sa minu nahka paned.“ Tuntud advokaat ja poliitik Karl Ferdinand Karlson (1875-1941) kirjutas 1937. aastal, vaadates viie ja osaliselt kümne aasta tagustele sündmustele: ”Oleks meil see poliitiline tarkus olnud, poleks meie vajanud 12. märtsi 1934, 8. detsembrit 1935, plebistsiiti 1936 ega rahvuskogu ennast 1937 (põhiseadus ja rahvuskogu 1937).” Karlsoni kombel tasuks ehk vaadata Eesti Vabariigis aastatel 1991-2010 tehtule ja mõelda, mida meie saaksime öelda. Samuti oleks huvitav kuulda Eesti eliidilt, mida oleksime võinud aastatel 1991-2010 paremini-targemini teha.

Ilusat sünnipäeva sulle, Eesti Vabariik!