Pidu läbi. Kas ajutiselt?

Nädalavahetusel tuli Vancouveris seista rongisabas sadu meetreid. Foto: MARK RALSTON/AFP

Reedest pühapäevani oli Vancouver rahvast umbes. Kesklinnas sai liikuda vaid sinna, kuhu mass su viis, rongisabas tuli seista sadu meetreid, lärmi ja hõiskamist pakuti vastuvõtuvõimet ületavas koguses.

Aga pruukis vaid Kanada hokimeestel pühapäeval USA-le kaotada, kui võõrustajarahvas kaela krae vahele tõmbas ja kodudesse vajus. Või siis esmaspäeva hommikul tööle. Kapitalisti orjama, nagu vanasti öeldi.

Kadusid ka jänkid, hulga rõõmsam ilme näol. Kaugele neil minna siit ei ole, Washingtoni osariigi piir ju Vancouverist vaid alla 60 kilomeetri. Miks on USA idarannikul asuv pealinn Washington ja läänerannikul asuv samanimeline osariik teineteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel, ei oska arvata.

Samamoodi ei oska arvata, miks on Kanada British Columbia USA-poolne serv vaatamata üle lahe siravale miljonivaatele niisugune õnnetu. Sõitsime ringi, otsides kohta, mis on küll Kanada kaldal, aga kuulub USA-le ja kus saavat seista, kahe suurriigi piir kahe jala vahel, aga ei leidnud.

Mis piiri puutub, siis on kanadalased ameeriklaste peale pahased. Varem vilistati sellest üle, kuidas taheti, kaksiktornide ründamise järel küsivad jänkid ka naabrilt kehtivat viisat, enamikul kanadalastel aga paraku passi ei olegi ja juhiloale USA viisat ju ei kleebita.

Meie leidsime piirilt arvatavasti indiaanlaste (või siis mingite heidikute) küla, mille tasemele vastavat Eestist raske leida. Kokkukukkumist ootavad majad, roostes vagunelamud, ridamisi autovrakke ... Vastab vist tõele, et Vancouveris nähtud musquede reservaat on turistidele.

Selles, et Vancouveri linnapilt esmaspäeval järsult ja teisipäeval veel järsemalt muutus, on süüdi ka ilm. Kui tulime, sadas iga päev eestlase mõistes sooja vihma, vahepeal oli peaaegu nädalake sooja päikselist kevadet, teisipäeval keeras ilm taas vihmaseks ja nii pidi nüüd vaata et mängude lõpuni või vähemalt laupäevani jäämagi. Mis tähendab all-linnas kümne kraadiga taevast kukkuvat vett, ülal Whistleri mägedes ilmselt lumesadu. Ja kui siin lund sajab, võib tulla seda kui kotist ja lõputult. Mis oleks eraldidistantsist suusavõistluse puhul eestlastele mokka mööda variant.

Seda, et pidu läbi oleks, väita siiski ei saa. Esiteks võivad Kanada hokimehed nüüd järjest võita ja võita ning oma rahva hulluks ajada. Kaks arvu selle illustreerimiseks, mida Kanada-USA viimatine mäng tähendas: Kanada 10,6 miljonit televaatajat oli riigi ajaloo spordi vaatamise rekord, USA 8,2 miljonit hoki vaatamise 37 aasta rekord.

Teiseks pole ilmaennustus siingi sajaprotsendiline ja päike võib tagasi tulla. Ning kolmandaks on ju peagi ees taas puhkepäevad. Neist viimasel pealegi hoki finaal ja mängude lõputseremoonia.

Selle viimase puhul ei saa jätta märkimata, et lõpupeo osaliste ees antakse kätte meeste 50 kilomeetri suusamaratoni medalid ja niisuguse auditooriumi ees sellele pjedestaalile astumine oleks Andrus Veerpalu hiilgava karjääri superfinaal. Loodame, et nii läheb.