Kui üks hokimäng olümpial lõpeb ja teine tuleb ning tele neid mõlemaid üle kannab, on vahepeal ju reklaam “piiks-piiks ja raha tuleb”, uudised, et kõik on igal pool pahasti ja lund pole kuhugi panna, või siis mõni umbes 183 korda näidatud filmike.
Mis toimub hokimängude vahel?
Siis läheb hoki edasi. Aga mis toimub näiteks Vancouveri Canada Hockey Place'i 19 300 inimest mahutavas hallis kahe olümpiamängu vahele jäävas poolteises tunnis? Julgen väita, et see on isegi natuke huvitav.
Igaks mänguks müüakse nii ametlikult kui mustalt (ja kallilt, Kanada osalusega finaali eest väidetakse mõni olevat valmis maksma isegi 20 000 Kanada dollarit ehk siis üle 200 000 Eesti krooni) eraldi piletid. Kui mäng läbi, läheb seni möirakarude hullumaja etendanud rahvas hämmastavalt rahumeelselt ja kiiresti saalist välja. See ei võtagi üle paarikümne minuti.
Nüüd algab koristajate etendus. Neid on ainult 30 ringis, ja alla tunniga on neil rida realt ning sektsioon sektsioonilt kogu hiigelhall läbi kammitud. Isegi pehmete toolide seljatoed desinfitseeriva lapiga pühitud.
Huvitavaid küsimusi tekkis mul tükki kaks. Esimene – kes ja miks on see naine, kes koristajate peale pidevalt rämeda häälega karjub? Annab hoogu, et “davai-davai”, sõimab loodreid, juhendab, et pühi nüüd sealt ikka ka. Ja teine – küll oleks huvitav korraks prügikolliks hakata ja vaadata, mida põnevat see ekstaasis rahvahulk saalist lahkudes ära on kaotanud.
Pressitribüünil mängude vaheajal tööd tehes nägin silmanurgast, kuidas tuima näoga (ju juhtub seda nii sageli, et enam uudise künnist ei ületa), loobiti prahikotti lehmakelli, särke, salle, mobiiltelefone, käe- ja rahakoti moodi asju.
Koristajad lõpetavad ja haihtuvad, fuajeedes lõpetavad snäkimüüjad uueks raundiks valmistumise ja tõmbavad võred taas üles. Uksehoidjad lasevad uue rahva sisse, rahamasin töötab tuuride ja numbritega, mida pole lootustki mõista. Muide, kõik annavad selles masinas vabatahtlikult raha ära.