Mees, kes mäletab dinosaurusi

Ermo Kulmar. Foto: Enn Hallik

White Rocki hooldekodust on Vancouverisse 50 kilomeetrit, Ameerikasse jääb vaid kuus. Moodsa, piinlikult puhta, ilma igasuguse vanainimese lõhnata (aga maksab ju ühe inimese kuu Eesti rahas üle 15 000 krooni) hooldekodu telerinurgas helendab suur ekraan, diivanitel tugi- ja ratastoolides istub viis-kuus väga vana inimest. Teleris jookseb taliolümpia, aga kui mitu neist olümpiast teab, seda ka vaatab, näeb, aru saab ja sellest huvitub, on kahtlane. Sest enamik neist tukub.

Varsti tuleb lõunasöök, usinad hindu ja hiina välimusega teenindajad juba valmistuvad selleks. Kõht täis, võib edasi tukkuda. Telekat ei pane keegi kinni.

Ühe toa uksel on silt “Ermo Kulmar”. See on hooldekodu ainsa eestlase kodu sellest ajast, kui tema ja ta nüüdseks lahkunud abikaasa enam iseseisvalt hakkama ei saanud. Aga 96aastast Kulmarit ei ole oma kambris. Vana spordimees on olümpia ajal teleri ees. Ta tuuakse külaliste ette küll ratastoolis, aga kui Kulmar tõrkuva kuuldeaparaadi kiuste küsimusest aru saab, väidab, et spordihuvi on tal alles.

“Veel mõni aeg tagasi Ermo jooksis siin ringi, aga tegi kukkudes põlvele häda ja on nüüd toolis,” räägib Kulmarit sageli vaatamas käiv ja tema käekäigu eest hoolitsev kohalik eestlane Marje Suurkask.

Vanainimeste tervisega on nii, et päevad pole vennad. Ermol on täna hea päev – kui ta kuuleb, saab kõigest aru. Ermo rõõmustab külaliste üle ja laseb endale kaela panna oma kunagised medalid, mille Vancouveri Eesti Maja arhiivist kaasa võtsime. Viimase neist võitis Kulmar 85sena 1998. aastal veteranide maailmamängudel Jaapanis.

“Sporti sai noores eas ikka kõvasti tehtud,” meenutab Ermo Kulmar, kel lühikese mäluga raskusi, aga pikk mälu endiselt ordnung'is. See tähendab, et eilset külalist ta täna võib-olla ära ei tunne, aga 70 aastat tagasi juhtunut mäletab selgelt ja täpselt. Ja mäletab inimesi, kes tunduvad lausa dinosaurustena.

“Ruudi Toomsaluga võistlesime koos, Gustav Sulet mäletan, Juhan Sütistet ka. Aleksander Klumberg-Kolmperega puutusime kokku, aga tema oli siis sportimise juba lõpetanud ja spordiõpetaja,” meenutas vanahärra.

Ermo Kulmari spetsialiteet oli sprint, 100 ja 200 meetri jooksus oli ta Eesti meister ja paljukordne internatsionaal. Tema 23 sekundi kanti aeg 200 meetris polnud tolle aja kohta sugugi kehv.

“Ega ma muud sporti olegi teinud. Vaid sakslaste ajal sunniti mind spordiõpetajana suusatamist õpetama. Sõitsin Pirita jõe kaldast alla nagu midagi,” räägib ainsana sellest kaugest plejaadist veel alles olev Kulmar.

Nagu paljud eestlased, jõudis ka 1944. aastal punaste eest pagenud Kulmar Kanadasse Rootsi kaudu. Kanadas õppis ta inseneriks ja oleks koguni peaaegu San Diego ülikooli õppejõuks saanud, kui immigrantide limiit täis polnuks ja USA valitsus kätt ette poleks pannud. Sporti tegi ta kogu aeg kõrge vanuseni edasi, noppides veteranide Kanada võistlustel ja maailmaüritustel medaleid.

Kulmari teine armastus spordi kõrval on läbi elu olnud muusika, täpsemalt klaverimäng.

“Mängisin tummfilmile tausta, ise silmanurgast vaadates, et filmist ette ei lähe või maha ei jää,” meenutas vanahärra. “Ja pärast Tallinnas Viru tänaval Kuld Lõwi kõrtsis ning mujalgi. Spordimehed heitsid mulle ette, et end liialt muusikale kulutan, muusikud viskasid jälle sporti nina peale.”

Hooldekodu külalistetoas, kus Ermo Kulmariga juttu ajame, seisab nurgas elektriklaver. Vanahärra, kelle kui muusiku taset tunnistab kunagise bändikaaslase Valter Ojakääru hiljutine huvi tema käekäigu vastu, on valmis mängima, aga kardame, et oleme teda juba niigi väsitanud. Pelgame sedagi, et ratastoolis mees ei ulatu klahvideni. Aga üritame. Ja siis sünnib ime – vaevalt asetab Ermo Kulmar oma muhklikud sõrmed klahvidele, kui sealt ilma igasuguse proovi või soojenduseta voolab lugu. Siis teinegi.

“Mis lugu soovite, küsige,” särab vanahärra silm. Ta ütleb, et tal on täna tõesti hea päev olnud – külalised, spordijutud ja pilli sai ka veel mängida. Meilgi spordiajaloolase Tiit Läänega oli hea päev, sest võimalus kohtuda nii kaugel nii kaugeid aegu mäletava inimesega on kui lotovõit.