Kodutute olümpiaküla püüab maailma pilke

Vaid veidi Vancouveri keskusest eemal tõmbab linna külaliste tähelepanu kodutute telgiküla. Foto: Enn Hallik

Vaevalt pool kilomeetrit eemal olümpiatulest ja Vancouveri säravast linnasüdamest köidavad traataial suure spordivõistluse külaliste pilke plakatid “Olympic tent village”ja “No Olympics on stolen land”, nende taga elavad pisikestes telkides kodutud.

Vancouver on kaunis ja tema korduvalt maailma elamisväärseimaks tunnistamise õigsuses ei maksa kahelda, aga sel linnal on ka teine nägu. Vaid veidi keskusest eemal, veel enne Chinatowni või õigemini nii selle kõrval kui sees algab Gastown. See Vancouveri üks vanemaid linnaosi on slumm, narkarite, prostituutide, vaeste ja teab kelle veel elupaik.

See on lausa hämmastav, kui lühikese jalutuskäigu järel mööda paljude suveniiripoodidega Water streeti, kui lühikeste minutite järel pärast maailmakuulsa auru teel töötava kella pildistamist avastad end äkki seltskonnast, kus ükski inimene pole valgest rassist, ükski pole isegi korraliku töömehe vurhvi riides, paljud on mingi ihuveaga, kohati tunned kanepi hõngu ja nii mõnigi vastutulija käitub, nagu oleks veel kõvema kraami laksu all. Tülitama keegi vähemalt päeval ei tiku, öösel on tänavapilt muidugi karmim ja võib-olla ohtlikum.

Selles rajoonis too telgiküla tähelepanu köidabki. Üks suur maja on teiste vahelt ilmselt maha võetud, plats betoneeritud ja seal poolsada või enamgi telgikest ning mitu kilest ja muudest palakatest varjualust lompides seisavadki.

Üsna õnnetu pilt toob värava juurde nii lihtsalt uudishimulikke kui praegu Vancouveris karjade kaupa liikuvaid ajakirjanikke. Sisse ei lasta, sisse fotokaamerat pöörata ei lubata, heategevusorganisatsiooni kollaste käesidemetega turvad astuvad kohe vahele. Aga need, kes seal elavad, tegelikult tahavad, otsivadki tähelepanu.

“Kas te olete meediast?” astub mulle varmalt ligi üks päris korralikult riides vanem naine. “Väga hea. Mina olen Stephanie ja pean siin elama, kuna mul pole kodu ja keegi mind ei aita.”

Läheb jutuks. Uurin, mida ta tegi, miks ja kuidas kodutuks jäi, kas ta pensioni saab. Stephanie peab vajalikuks kõigepealt paar korda teatada, et tema narkotsi ei tarbi, paljud teised küll.

“Ma olen idarannikult, aga juba kaheksa aastat Vancouveris,” räägib 57aastane hallipäine, tahaks öelda, et daam oma võib-olla õiget, aga võib-olla väljamõeldud lugu ehk pressiteadet. “Olin üliõpilane, hiljem töötasin kontoris üsna kõrgel kohal ja sain aastas 50 000 dollarit palka. Siis jäin tööst ilma, ei jõudnud kodu eest maksta ja jäin sellestki ilma. Nüüd olen tänaval. Kui pensioni või abiraha saan, toetan sellega, mis söögist üle jääb, oma vana ema.”

Stephanie elab selles märjas telgikülas koos ligikaudu 120 saatusekaaslasega. Kurb lugu. Kuulan selle ära, tunnen kaasa ja astun edasi. Telgiküla väravas annab heategevusorganisatsioon parasjagu mingile telejaamale intervjuud, mida kuulab paarikümnepealine summ seisatunud möödujaid.

“Me peame neile siia telke juurde muretsema,” räägib peleriiniga naine. “Ja neile toitlustamist organiseerima.”

“Linna- ja provintsivalitsus on teinud kodutute aitamiseks kõik,” võtab mustas ülikonnas, lipsu ja valge särgiga noormees, ilmselt mingi ametnik, jutuotsa üle.

Vaatan väravast sisse, seda ikka lubatakse. Ühe varjualuse all antakse telgiküla rahvale hamba alla midagi, mis just restoranitoit pole. Kohe sissepääsu lähedal istub lõkke ääres paar vana indiaanlast, tagapool paistavad pisikeste telkide kuplid. Märg, vesine, räpane.

Kohalikud lehed, küll ilmselt vägagi sõltumatud, olümpia kui suure peo ajal niisugusest mitte just kõige meeldivamast nähtusest kirjutama ei kipu. Seepärast uurin kohalikelt, kuidas see kohatuna tunduv telklinnak sisuliselt kesklinna tekkis. Selgub, et linnavalitsus otsustas olümpia ajaks Gastowni tänavatel vedelnud kodutud külaliste pilkude alt veidigi eemale toimetada.

“Neile kohaldati mõni võimla, anti ka see plats ja need telgid,” räägib Eda Davis. “Probleem oli vaid selles, et kedagi, ka kodutut, ei saa sundida kusagile minema. Kui ta tahab tänaval magada, pole temaga midagi peale hakata. Eks neil olnud ju omad arusaadavad probleemidki. Selge see, et kui lähed soojalt ventilatsioonirestilt ära, hõivab selle kohe keegi teine. Selge see, et kui pead kodutute varjupaika sissesaamiseks loobuma kauplusekärust, millega vead kaasas kogu oma maist vara, võtab mõni saatusekaaslane selle käru omale. Tõsi, kuulsin, et seadust on muudetud, nüüd võivad kodutud oma käru varjupaika kaasa võtta.”

Omaette klass on indiaanlased. Kanada valitsus on indiaanlasi maa pärisperemeestena tunnistades nende peale kulutanud üüratud summad, aga rahul pole nad kunagi ja nutavad, et ikka vähe, ja ikka keegi neist ei hooli. Ja et olümpia korraldatakse neilt varastatud maal.

“Eks kodutute seas ole igasuguseid, nii neid, kes olude sunnil niisugusesse olukorda sattunud, kui neid, kes ise süüdi,” arvas Küllike Kõvamees. “Olümpiateema ja protest olümpia vastu on neil ju nüüd lihtne ja nähtav välja käia. Et kulutati olümpiale nii palju raha, õigem oleks olnud neile kodusid ehitada.”

Mis Vancouveri kodututest siis saab, kui nii päris- kui paraolümpia läbi, ei oska arvata. Ilmselt lastakse neil oma harjumuspärast elu edasi veeretada. Külalisi on siis ju vähe, pole kellelegi plakateid lehvitada.