/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2010/02/26/322484t1hfa9d.jpg)
Ajaks, mil see lugu paberkujul lugeja ette võib jõuda, pole Vancouveri olümpiat enam palju alles jäänud. Õieti ongi jäänud vaid viimane täispäev – natuke mäe- ja murdmaasuuska, bobisõitu, jääkeeglit, lumelauda, hokit ja kiiruisutamist ning iluuisutamise galaetendus.
Pühapäevaks jäeti vaid hoki kullamatš ja meeste suusamaraton. Ning siis kustub tuli.
Aga kuni on võistlusi, kestab ka muu show täie rauaga edasi. Neljapäeval looklesid Vancouveri kesklinnas pikad, vähemalt paarisajameetrised sabad nii Canadian Mint House ehk raha- ja medaliekspositsiooni kui ametliku olümpiakaubamaja juurde.
Olümpiakaubamajas tungeldi peamiselt riietelettide ümber. Punaseid kindaid oli vaid laste suurust, ja neid eriti ei haaratud. Rohkem tundis rahvas huvi Kanada koondise ametliku olümpiadressi vastu, mida täiskasvanute suurusi paistis ikka jätkuvat. Läksid kaubaks ka märgid, T-särgid, mütsid.
Olümpiakirjadega kraami on kanadalased tootnud lahke käega, mitte nagu torinolased neli aastat tagasi. Neil sai ametlik olümpiakraam juba poole olümpia ajal vaatamata krõbedatele hindadele otsa. Ju nad ei tahtnud raha teenida. Kanadalased hindadega üle ei pinguta – näiteks see Canada kirjaga rinnal dress maksab vaid 400 krooni kandis.
Mündi- ja medalimaja ees vahetavad ametnikud soovijaile 25sendiseid olümpiamünte. Neid on 12 varianti, sealhulgas maailma esimene paraolümpiale pühendatu. Ühel päeval saab hoki, teisel suusa-, kolmandal ... jne.
Saba majja saamiseks on kohutav, aga ajakirjanikukaarti nähes kutsuvad turvad majast kommunikatsioonišeff Alexandre Reevesi, kes teeb Pärnu Postimehele uhke seletustega ekskursiooni. Näen ära sajakilose kuldmündi, mida on tehtud üldse vaid viis eksemplari ja see, mis olümpialinnas vaadata, oli Reevesi sõnul ning minu üllatuseks hiljuti ringsõidul Baltimaades, ka Eestis. Münt on poolemeetrise läbimõõduga kunstiteos, maksab sada miljonit dollarit ja sunnib küsima, miks ei näe ma jämedakaelaliste turvameeste horde. Nad on, aga elektroonilised, sina neid ei näe, naerab Reeves.
Saja miljoni dollari mündi kõrval on teine selle maja magnet tuba, kus saab vaadata, pildistada ja katsuda Vancouveri mängude originaalmedaleid. Katsumiseks, tõsi küll, antakse korvist valge kinnas kätte. Pildistamiseks lubatakse ajakirjanik koguni publikust asjameeste sekka, sest meediakajastus on Reevesi sõnul rohkem kui teretulnud.
“Kuldmedalis on kuus grammi kulda, aga see pole poolekilose medali puhul olulisim fakt,” räägib Reeves. “Huvitav on, et iga medal on erineva mustriga ja kokku annavad need indiaani joonistuste mustri.”
Murdmist on rahamaja poeski, kus rikkam rahvas oma raha ei loe. Kas mõni ka kilogrammist hõbemünti ostab, siiski ei näe. Tagasihoidlikum märkab käibemüntide komplekti juures silti “Ostad ühe, saad teise tasuta”.
Münte on olümpia puhul välja lastud nii odavaid kui kalleid ja väga kalleid. Loomulikult ei jätnud Kanada ka olümpiamarke trükkimata. Canadian Posti majas järjekordi ei ole, aga õige margihai tunneb ära silmavaatest, ja haisid leti ääres ikka on. Ostetakse patsakate kaupa, uuritakse, kust templeid saab, saadetakse sealtsamast omale koju hunnikute viisi olümpiamarkidega olümpiakaarte.
Mõnda poodi rahvas tungib, mõnda ei taha kuidagi sisse astuda. Siis ei jää muud üle kui nippe kasutada. Näiteks on Vancouveri südalinnas eksklusiivne ehtepood Birks. See pood püstitas pressikeskusse ja ilmselt mujalegi olümpiapaikadesse väikeste kingikarpide tornid. Vabalt võtta, muide. Eks võtadki siis. Harutad paela ümbert lahti ja leiad seest väikese võtme. Ning kirja – kui sul veab, saad selle võtmega sellel ja sellel aadressil Birksi poes püüda avada kingilaeka luku ning leida laekast võib-olla isegi 4800 dollarit maksva ehte!
Teada lugu – inimesed on vaja poodi meelitada, ehk üks sajast ostabki midagi. Lihtsameelne, näiteks mina, käib ja proovib vähemalt luku ära. Mis muidugi ei avane.