Pärnumaa mehed aitasid Haitil abistajaid

Kohalikud liiguvad linnas enamasti jalgsi, pealegi on jalakäijatel autode suhtes eesõigus, jalakäijale otsasõitu võidakse karistada kohapeal ja karmilt. Foto: Erakogu

Pärnumaa mehed Enn Eberg, Jaanus Saar ja Avo Kiik, päevitunud ja väsinud, naasid hiljuti Haitilt, kus nad ehitasid rahvusvahelise abiprogrammi raames maavärinast laastatud saarele päästjate-otsijate baaslaagri ligikaudu 300 inimesele.

Ehitajaid oli üle 40, enamikus mehed, aga sekka naisigi. Kõik kriisiolukordadeks väljaõppinud logistikud, kes peale Eesti (kokku viis meest) olid kohale toodud Taanist, Norrast, Rootsist, Soomest, Islandilt, Hollandist ...   

Tegu oli Haiti pealinna Port-au-Prince'i lähedase telklinnaku ehitamisega, kus toodeti elektrit, võis ennast sooja puhta veega pesta, pakuti restoranideväärilist hingepidet, vesiklosette ja numbritubade privaatsust - kõike seda, mida mitmemiljonilises purustatud riigis on pärast maavärinat pea võimatu saada.  

"Seal polnud enam riikigi, kui kohale jõudsime," rääkisid Kiik ja Eberg. "Valitsus, politsei, armee - kõik jooksid maavärina järel laiali. Ja mitte sellepärast, et kartsid vastutusekoormat või ei tahtnud palgata töötada, vaid nad läksid omakseid otsima, päästma, kaitsma ja abistama."

Haitile ruttasid korda looma merejalaväelased ja rahuvalvesõdurid.

"Mustad tähed autodel hoiatasid inimesi juba eemalt, et tegu on relvastatud inimestega," tähendasid Pärnumaa mehed. Nemad ei olnud relvastatud, kuigi elasid laagris, mis oli olnud vana sõjaväeosa ja mida turvas selleks palgatud turvafirma: mustanahalised musklites jõmmid sõjaväeosa müüride nurgatornides.

Laagrielanikud hakkasid neid turvamehi magavateks lindudeks hüüdma.

"Vahetevahel tulistasid meie kaitsjad huupi laagrit ümbritsevasse tühjusse, andes kohalikele mõista, et nad on relvis ega mõista nalja, kuigi suurema osa ajast tukkusid tornides," meenutas Kiik.

Veel oli kulla hind

"Me ei tohtinud eraviisiliselt kohalikke elanikke abistada," rääkis Eberg. "Kõige enam luniti joogivett, sest veetorustikud olid purunenud ja inimesed janus. Korra ma ei suutnud vastu panna ja ulatasin pereisale, kes oli koos naise ja väikese lapsega, poolteiseliitrise pudeli allikavett. Vaatasin neid: mees jootis kõigepealt last ...

Ma polnud varem näinud nii õnnelikku väikest inimest, kui oli see laps veepudelit käes hoides. Siis pakkus mees juua naisele ja alles siis jõi ise."

Mehed selgitasid, miks eraviisiline abistamine on katastroofipiirkonnas keelatud.

"Kui annad vett ühele ja jutt peaks levima, on varsti laagriväravas 100, hiljem juba võib-olla 1000 veenäljas inimest, kes usuvad, et neile peabki siit vett andma, aga miskipärast ei anta. Ja laager tallatakse raevunud massi poolt maatasa. Samal ajal puudub meil ressurss nii suurt hulka abistada. Abistamiseks ja toidujagamiseks olid seal teised inimesed ja organisatsioonid, nagu maailma toiduabiprogramm, Punane Rist ja veel mitu."

Katastroofituristid

Maailma on tekkinud uus tõug inimesi.

Need on katastroofituristid, mitte verinoored, pigem keskeas ja nähtavasti üsna heal järjel inimesed, kes lendavad oma kulu ja kirjadega kohale niipea, kui maailma mõnes nurgas on mingi jama kaelas.

Olgu siis tegu maavärina, üleujutuse või muu sellisega.

Enamasti pakuvad need inimesed oma abi, mõistmata, et tulevad professionaalsetele abistajatele lisakoormaks kaela.

"Neid tuleb sööta-joota, neile kuidagi peavarju pakkuda, turvata ja lõpuks raisata aega nende koju tagasi saatmisele," kõneles Kiik. "Nende hulgas võib kohata igasuguseid hulle, mõni tuleb oma lõhnastatud puudliga, väites, et see on välja õppinud päästekoer."    

Katastroofialalt saadetakse tagasi õppinud inimesigi.

"Neis olukordades, kus me oleme olnud, ei kehti ametiühingud, töökaitseseadused, normeeritud tööaeg ega muu tavaelu juurde kuuluv mõistlik "soust"," nentis Eberg. "Mõni inimene väsib, teisel on puudunud vähimgi ettekujutus, mis teda kriisikoldes ees ootab. Ja juhtubki, et inimene saadetakse esimese lennuga koju tagasi, sest kedagi töötama veenda või muul moel koormaks võtta pole seal kellelgi mahti ega tahtmist." 

Kiik ja Eberg on käinud mõlemad viies kriisikoldes. Küsimusele, kas nad läheksid hommepäev tagasi, kui kutsutakse, vastasid nad jaatavalt.

"Meie väljaõppe peale on kulutatud küllalt suuri summasid, seetõttu tuleb endale aru anda, et kui tervis kannatab, tuleb vajadusel jälle minna," ütles Kiik. Eberg lisas, et liiati maailmas pigem napib kriisikollete tarvis väljaõppinud päästjaid ja logistikuid, kui et neid on ülearu.

Pole vist vaja lisada, et telklinnak, mille ligi poolsada logistikut mõne nädalaga päästjatele ehitasid, jäi Haitile maha. Kui maailmaorganisatsioonid riigist lahkuvad, hakkavad seal elama inimesed, kes kohalikku elu tasapisi rööpasse seadma asuvad.

Meie mehed ütlesid, et ei kujuta ettegi, kui mitu aastakümmet läheb, enne kui Port-au-Prince'ist taas ilus Haiti pealinn saab.