Margus Veri: Läksime täispangale. Oleme uhked, et hakkama saime

FOTO: Andres G. Adamson

Tarkusetera ütleb, et huumor ja kannatlikkus on need kaamelid, millega igast kõrbest läbi läheb. Pärnu Ülejõe gümnaasiumi direktor Margus Veri siseneb igal hommikul liivakarva toonides viimistletud elegantsesse fuajeesse ja on rahul.


Pole kriipsukestki, mis koolimajas silma riivaks, ega kärbsemustagi sellest ajast, kui hoone seintelt koorus plärakatena värvi või kontsapidi võis katkise põranda sisse vajuda.



Kust olete pärit ja mis amet oli teie unistuseks lapsepõlves?


Viljandist. Pärnus olen ma 1991. aastast, seega olen olnud pärnakas vaat et kauemgi kui mulk. Kutsumuse mõttes on mul hästi läinud. Juba keskkoolis olin veendunud, et tahan saada õpetajaks. Poisikesena libisesid peast läbi sellised ametid nagu bussijuht, insener. Ma ei läinud õppima nii nagu tänapäeva noored, kes viivad avalduse paljudele erialadele ja vaatavad, kuhu saavad. Olin õnnelik, et valisin ala, mida tahtsin.



Kuidas Pärnusse sattusite?


Pärisin ajal, mil kõrgkooli lõpetasin, Pärnus maja. Mul oli võimalus minna kehalise kasvatuse õpetajana tööle Viljandisse, sest koolis, mille olin lõpetanud, mind juba oodati. Valisin Pärnu ja nüüd mõtlen, et tegin õigesti. Pärnu on Viljandist suurem linn, siin on rohkem võimalusi, rääkimata suvest ja merest.



Kui vanalt koolidirektoriks saite?


Selle aasta oktoobris saab sellest kümme aastat, kui mind ametisse valiti. Olin siis 33aastane.



Koolipapa iga on teil küllap alles ees. Kas teil koolis hüüdnimesidki on ja kas lapsed kardavad teid?


Koolipapaks kutsutakse ju ka õpetajaid, miks mitte noori õpetajaid. Maa sool kõlab hästi. Lastel pole põhjust mind karta. Hüüdnimesid ma pole kuulnud, kui siis “dire” või “õpetaja-direktor”.



Pärnus on noori direktoreid teisigi. Eks alguses ole see amet raske. Muidugi olin majandusjuhataja ja õppealajuhataja tööga juba tuttav. Juhina sisseelamine võtab üldjuhul aega kolm kuni viis aastat.



Mis tunde koolis annate?


Põhikoolis mõne tunni loodusõpetust ja gümnaasiumiastmes kaks tundi inimese anatoomiat ja füsioloogiat.



Mulle meeldib, kui tunnis valitseb sõbralik ja mõistev õhkkond, õpilastel lubatakse oma arvamust avaldada, aga samal ajal ei muutu tund palaganiks. Kui laps näeb või tunnetab, et õpetaja teda austab ja temast lugu peab, peegeldab ta seda tagasi.



Õpetajatöös on võtmeküsimuseks, kuidas muuta õppeaine huvitavaks. Kõik ülejäänu tuleb sinna juurde. Kui õpetaja otsib nässu läinud tunnile õigustust, mõeldes, et lapsed pole küllalt head või õpikud on kehvad, peaks ta vaatama hoopis enda sisse.



Eks õpetajakski kasvatakse. Ka mina olen pedagoogina teinud vigu ja valesti käitunud, aga nüüd tunnen, et olen just selline õpetaja, keda sooviksin oma lastele ja kõigile lastele.



Ülejõe gümnaasium oli aastaid remondiootelehel ja praegu võib öelda, et olite mitmeti õnnega koos: renoveerimisplaan pandi paika vahetult enne majanduslangust. Siin on linna gümnaasiumidest nüüdisaegseim õpikeskkond. Praegustes majandusoludes poleks teil enam sellist vedamist.


Meie kooli puhul võib tõesti kõnelda õnnelike juhuste kokkulangemisest. Esmapilgul tundusid needsamad juhused väga kurvad ja masendavad. Remont ju lükkus aina edasi. Minu stiil ei ole käia mangumas võimuparteide uste taga. Pärnu laste õpitingimused ei peaks sõltuma sellest, kui võimekas lobitegija on koolijuht.



Koidula ja ühisgümnaasium moodustasid mõlemad sihtasutuse ja võtsid pangalaenu ning said majades osaliselt vajalikke remonttöid teha. Sama teed olime meiegi minemas. Pangast terendas 10-15 miljonit krooni.



Kuid siinkohal said otsustavaks Ülejõe gümnaasiumi sihtasutuse nõukogu esimehe Mart Alliku ajaloolised sõnad: “Me ei hakka siin jupitama, kui teha, siis juba kogu maja.”



Läksime täispangale ja tellisime kogu maja renoveerimise projekti. Kui see valmis, võtsin papka kaenlasse ja selgitasin olukorda linnavalitsuses. Oli selge, et pea kolm miljonit krooni maksma läinud projekteerimine on maha visatud, kui kooli remondiks raha ei leita.



Volikogu andis jah-sõna, toonane Hansapank laenas Pärnu Koolide Sihtasutusele vajaliku 60 miljonit Ülejõe gümnaasiumi renoveerimiseks ning ehitus sai alata.



Mul on remontimata koolide pärast kurb, sest kõik Pärnu õpilased vajaksid selliseid tingimusi, nagu praegu on meie koolis. Ilmselt pole niipea reaalne enam ühtki kooli täielikult renoveerida.



Koolirahval on tulnud üle elada nii mõndagi. Meenuvad võimlas kokkuklopsitud klassid ja keldrikorruse hallituslõhnalised juhtkonna toad. Kuidas need tingimused üle elasite?


Viperused algasid, kui riigihanke võitnud ehitusfirma läks pankrotti ja ehitus seiskus. Mul on meeles varahommik, kui helises mobiiltelefon ja mulle teatati, et koolimaja põleb ja liiklus on ümber maja suletud.



Poolunisena oli esimene mõte, et tuli on katusest väljas ja maja leekides. Kohale tulles selgus, et erilist kahju ei olnud, ning saime samal päeval koolitööd jätkata.



Minu silmis on mulluseks Pärnu aasta teoks meie kooli õpilaste ja õpetajate üleelamised remondi ajal. Oleme uhked, et saime hakkama. Õppetöö toimus ühes vahetuses, mis sest, et peale oma maja veel viies asutuses. Lapsevanemate käest ei saanud ma kordagi peapesu. Kui võimlasse ehitatud klasside pärast oleks kas või üks vanem tervisekaitsetalitusse kaevanud, oleks see põhjustanud suure segaduse. Suur tänu teile, lapsevanemad!



Igas klassis on projektor, mille abil arvutist otse tahvlile infot kuvada saab. Kõik on uus viimse vidinani. Kas praaki ka tehti?


Meil on tõsiseid probleeme puitparkettpõrandatega nii võimlas, aulas kui muudes ruumides. Parkett on ristipidi lainesse kuivanud ja tekkinud praod on liialt suured. Selgus, et koolimaja õhuniiskus on liiga väike. Muresid on olnud kütte ja ventilatsiooniga. Loodan, et avaldunud vead likvideeritakse, sest objektil on kaheaastane garantii. Hullem, kui algab peitusemäng, nagu on lood mööblitootjaga, kes ei taha oma praaki korda teha. Õnneks on sihtasutusel hoovad, kuidas tootjat mõjutada.



Ülejõe gümnaasiumil pole Pärnus küll eliitkooli mainet, ometi on teie vilistlased alati väga uhked ja õnnelikud oma kooli üle. Milles peitub põhjus?


“Eliitkooli” mõiste üle on huvitav arutleda ja see teema vääriks teaduslikku uurimist. Eks Ülejõe gümnaasiumi pedagoogidelgi ole suur soov, et lastel läheks olümpiaadidel hästi, et nad saaksid hea hariduse, elus hakkama ja oleksid ettevõtlikud. Nii ongi. Jane Mets (Pärnu abilinnapea, toim) on aktustel rõhutanud, et meie koolist on sirgunud Pärnule kõige rohkem linnapäid ja abilinnapäid.



Minu arvates ei erine Eesti õpetajad kooliti oma professionaalsuse poolest. Jah, tõenäoliselt on suuremates linnades paremad võimalused heade õpetajate leidmiseks.



Kooli edukus sõltub suuresti sellest, missugune õpilaskontingent koolis on. Kui võimekad lapsed koonduvad ühte kooli, on selge, et nende sooritused on keskmisest paremad. Õpetajate roll ehk polegi siin määrav.



Sageli jäävad head põhikooliõpetajad ebaõiglaselt tunnustuseta, kui vastne eliitgümnaasiumi õpilane olümpiaadil edukalt esineb. Au saab osaks uuele õpetajale ja uuele koolile, kuigi töö on tehtud mujal. Koolirahvas teab tegelikku olukorda, kuid üldsusele on teema udune.



Ülejõe gümnaasium on populaarne, sest siin on paigas inimlikud põhiväärtused. Meil on koolis usalduslik ja positiivne sisekliima. Meie õpilased on sõbralik ja salliv seltskond. Õpetajad ja õpilased julgevad olla dialoogis. See leidis kinnitust pikkadel kuudel, kui koolitöö käis karmides tingimustes. Tekkis õlg-õla-tunne.



Kui meie kollektiiv oleks ussipesa, poleks me raskustega toime tulnud. Positiivseks võib pidada meie koolis pakutavate valikainete rohkust. Tahan esile tõsta võõrkeeli. Ülejõe gümnaasiumi õpilased saavad traditsiooniliste võõrkeelte inglise, saksa, vene kõrval õppida soome, hispaania ja prantsuse keelt.



Viimastel aastatel on meie õpilastele avanenud head võimalused osaleda rahvusvahelistes koostööprojektides. Sellel kevadel sõidab osa õpilasi Harlemisse, osa Veronasse, osa Istanbuli. Traditsiooniks on muutunud koostööprojekt „Geneetiline sõrmejälg” Bielefeldiga ja segakooride külalisesinemised.

Tagasi üles