/nginx/o/2013/12/30/2723350t1ha1e4.jpg)
Läinud aasta 19. novembril Pärnu linnapeaks valitud Toomas Kivimägi esimesed 100 päeva on olnud rasked. Nii rasked, et veerandi valijate ja 29 volikogu liikme toetuse pälvinud mees tunnistas jaanuari lõpus kohtumisel sotsiaaltöötajatega: “Kui saaks ajaratast tagasi keerata, siis mina poleks seda jama (linnapeana töötamist, T. R.) ette võtnud.”
Selline ütlus iseloomustab emotsionaalset inimest. Kirega on Kivimägi oma tööd alustanud ja poliitika argipäev on seda kirge jahutanud.
Esimesena viskasid kapatäie külma vett reformierakondlased, korraldades ettevõtte vara omastamise süüdistusega kohtu alla antud Estonia kunagisele juhatajale Vello Järvesalule kopsaka lahkumishüvitise.
Emotsionaalne linnapea pidi end tagasi hoidma, sest oravate üle parda heitmine tähendanuks valitsusega tülliminemist ning Pärnu võimuliidu Isamaa ja Res Publica Liidust liigsesse sõltuvusse seadmist.
Reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi mõnitas, nagu jõudis, et Kivimägi ei tuleks saneerimisraha küsima. Vastne linnapea surus hambad risti ja hoidus reformierakondlaste aadressil ainsatki märkust tegemast.
Võimuliit asus valimiseelseid lubadusi ellu viima. Linna osalusega äriühingute ja sihtasutuste nõukogude liikmete töötasude kärpimine 100 kroonini tunnis on Eesti poliitilises kultuuris märkimisväärne samm ja selle eest väärib Kivimägi tunnustust. Näis, kas kõrgepalgalisteks nõukogude esimeesteks õnnestub valida spetsialiste või täidavad erakonnad need kohad oma liikmetega.
Radikaalselt kärpis Kivimägi linnavalitsuses makstavaid hüvitisi. Kui varem oli kombeks ametnikele maksta näiteks sünnipäeva- ja kooli lõpetamise toetust, siis nüüd jäeti igasugused sündmusetoetused ära. See annab moraalse õiguse nõuda sama allasutustelt, mille suhtes linnapea küll üksikuid erandeid võib teha.
Kõige paremini näitab linnavalitsuses valitsenud priiskamist erisoodustusmaksu vähenemine 254 000 kroonilt 54 000 kroonini. Kindlasti oskab Kivimägi tuua teisigi näiteid hiigelsuurtest telefoniarvetest ja vastuvõtukuludest, mida nüüd tunduvalt vähendatud on.
Volikogu kantselei ja munitsipaalpolitsei löödi laiali, PAUH konserveeriti. Hoog jäi pidama koolide sihtasutuse likvideerimise ees, mis eesootavat haridustöötajate palgakärbet arvestades oli kindlasti ebaõnnestumine.
Raske on olla linnapea, kes linnaasutuste töötajate palka peab nii kiiresti kümnendiku võrra kärpima. Minu arvates tegi Kivimägi siin kaks viga: alahindas isikliku eeskuju tähtsust ja jättis kehtestamata miinimumi, millest allapoole palku ei kärbita.
Kolm ja pool tuhat eurot kuus teeniv ja maksumaksja raha eest uhiuut Volvo S80t rentiv linnapea ei suuda aru saada, millise mulje ta valijatele jätab. Ta võrdleb end eelmise linnapea Mart Viisitammega ega taha mõista, miks inimesed üle 4000 euro suuruse sissetuleku vähendamist kolme ja poole tuhande euroni ei hinda.
Enamik pärnakatest ei ela maailmas, kus sissetulekute suurust mõõdetakse tuhandetes eurodes. Neile ei ole antud Volvo viimast mudelit tööl käimiseks. Loobudes 20 protsendi suurusest esindustasust ja liisides allesjäänud 45 000kroonise kuupalga eest isikliku sõiduauto, olnuks Kivimägi valijatele tunduvalt lähedasem.
Praegu jääb linnapeast mulje kui ignorantsest inimesest, kes alla 5000kroonise sissetulekuga inimeste palga kallale läks ja säästetud raha eest ametiauto rentis. Juht ei tohi alluvatest nii palju erineda, sellest on näiteks abilinnapea Annely Akkermann hästi aru saanud.
Kui Kivimägi tujukuse alla surub, ennast kõrvalt analüüsida suudab ja pärast eelarvega seotud kiirustamist põhjalikumalt eri otsuste poolt- ja vastuargumente kaalub, on tal kõik eeldused nelja aasta jooksul edukalt linna juhtida. Valimisliit näib ühtne, IRL ja sotsid kindla liitlasena ning kuigi Reformierakond aeg-ajalt takka üles lööb, pole neilgi tahtmist koos Keskerakonnaga opositsioonis istuda.
Linnapea kõige suurem vastane on ta ise, mitte opositsioon või ajakirjandus.