Esimesed esemed Pärnu-Jaagupist jõudsid Eesti Rahva Muuseumisse (ERM) tänu kohalikele kogujatele. Aktiivsust ilmutas Pärnu-Jaagupi hariduse selts, mis aastatel 1912-1917 korjas muuseumile sadakond eset.
Muuseum võib aidata tare taastada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1920. aastal saatis muinasteaduste päästetoimkond stipendiaadina Pärnu-Jaagupi kihelkonda üliõpilase Hans Lauri, kellele anti ülesanne koguda esemete kõrval infot rõivastuse kohta. Selle retkega lisandus muuseumisse 179 eset: esinduslik kogu rõivaid, aga muidki huvipakkuvaid esemeid, nagu näiteks kõrvakivi, mida rahvameditsiinis kasutati arstimiseks. Konkreetne kivi leiti 1850. aasta paiku Enge valla Mõisaküla Kabeli mäelt. Kinkija vanaisa oli seda tarvitanud kõrvade ravimisel. Selleks aeti kivi tuliseks, kallati vett peale ja lasti siis auru kõrva. Muuseumile kinkis selle kärjesarnase kivistise Mats Jürisson.
Et vanavara korjajad pidasid päevaraamatut, Laur niisamuti, saame selle lehekülgedelt teada, millise vaevaga esemeid hangiti. Ühes talus tähendanud taat, et "mis see ometi olgu, pealtnäha peenikesed inimesed, aga otsivad kaltsu. Tahavad vist va Lootsmanni (kaltsukaupmehe) leiva käest ära võtta!" Teises kohas jäid kogujad aga tühjade kätega.
"Selja talus toodi küll asjad välja, näidati ilusti ära, perenaene seletas isegi, kuidas tanul, mis ilma lintideta oli, lindid taha pannakse. Kui meie asju aga ära tahtsime viia, siis ei lubanud pere eit ja taat seda mingi hinna eest. Eit pidi juba nõusse jääma, aga mis taat. Järi otsas võipütile vitsa peale ajades sai ta üsna ärritatud, seletades, et tema ostnud oma raha eest ometi riide, kinkinud selle nooruspõlves mütsi tarvis. Nüüd ei saavat tema aru, mis võib teda sundida oma mütsi kuhugi kaugele lasta viia, kuna see niisama hästi aidas võivat seista mälestuseks, lastele vaatamiseks. Meie seletused ja raha pakkumine ei aidanud midagi. Taat jäi kangekaelselt oma otsuse juurde, nii et meie pidime vesise suuga lahkuma," kirjutas Laur oma matkapäevikusse.
Väiksemaid ja suuremaid välitöid on Pärnu-Jaagupis tehtud hiljemgi, viimane neist ulatub küll paarikümne aasta taha, kui ajalootudengid Kadi Sõstar ja Inge Eller kogusid andmeid kohaliku seltsielu kohta.
Aastatega on Pärnu-Jaagupi kihelkonnast muuseumi jõudnud üle 1000 eseme, enamik neist ootab hoidlates mõnd näitust või uurijat. Meie püsinäitusel "Eesti. Maa, rahvas, kultuur" on eksponeeritud Pärnu-Jaagupist paarkümmend eset.
Ekspeditsioonidega on täienenud muuseumi foto- ja joonistekogu. Tähelepanu väärib poole sajandi tagune matk, kui kunstikooli õpilased Leida Sall ja Tea Tomson joonestasid üles vanu taluhooneid.
Kui kellelgi on soovi oma talu hooneid taastada, võiks muuseumist järele uurida, ehk on just tema talu kohta meil andmed talletatud.
Muuseumi fotokogust rääkides peab esmalt nimetama, et Pärnu-Jaagupi Tabria külast on pärit Eesti fotograafia üks suurkujusid Heinrich Tiidermann (1863-1904).
Eri teid pidi on Pärnu-Jaagupi kihelkonnast muuseumisse jõudnud üle 1000 foto.
Pärnu-Jaagupi kihelkonna rahvariided:
Pärnu-Jaagupi kihelkonna rahvarõivadki, nagu me neid nüüd tunneme, kujundati 19. sajandil. Hendrik Aarna kannab meherõivaid, nagu neid võis kohata saja ja rohkemagi aasta eest laulupidudel, ka murumütsi peas. Maimu-Valli Raid on esinduslikes abielunaise rõivais ning Stina Rahnel on tütarlapse riietuses, peas veel mitte tanu, vaid pärg.
Vanasti kanti vestide asemel üldiselt pikkade varrukatega kampsuneid. Ehteks olid prossid või preesid ning pluusile juurde lisatavad pitskraed, mida Stinal siin kaela ümber seotud ei ole, küll aga Maimu-Vallil. Käisteta vestid on laulupidude praktiline rõivamood, sest palaval ajal on vammused liiast, nii neist varrukateta vestid tehti.