Olümpia lõppes positiivses võtmes

Rahva pidu Whistleri keskväljakul pärast jäähokifinaali lõppu. Foto: RAIGO PAJULA/PM/SCANPIX BALTICS

Vancouveri taliolümpia lõppes mängude linnas kanadalaste nii oodatud hokivõidu, suure mölluga tänavatel ja Kanada kuulsate ansamblite esinemisega lõpupeo hallis, huvilisele Eestis Andrus Veerpalule põidla pidamise ja viimase poolikult magatud ööga.

Tore on see, et leina ja viperustega alanud olümpia siiski nii peoperemeestele kui meile, eestlastele, positiivse laenguga lõppes. Nagu korduvalt toonitatud, on Kanada spordiala number üks meeste jäähoki ja eelmise, Torino olümpia seitsmenda koha häbi oli taagana Vancouveri mängude korraldajate hingel.

Ei kujuta ette seda kurbust, mis Kanadas hõljuks, kui see stsenaarium kordunuks. Kaugel see ju polnud, sest Kanada publiku ebajumalad olid hädas Šveitsiga, kaotasid USA-le, võitlesid viimaste sekunditeni võidu eest visa Slovakkiaga ja said finaalis alles lisaajal jagu ameeriklastest. Aga võit on seda väärtuslikum, et ta raskelt ja põnevalt tuli.

Hokivõit vallandas möllu

Pühapäeval läks möll igal pool lahti sellest hetkest, kui üks praegusi suuremaid staare Sydney Crosby võiduvärava lõi. Vancouveri tänavad täitusid (ja on öö läbi täis) hõiskavat vahtralehesärgiga rahvast, autodest lehvivad välja suured lipud, katuseluukidest küünitavad välja poolpaljad hokifännid, politseinikud löövad pisikeste fännidega patsu. Seda, et kõigis baarides ja pubides hokipidu käib, pole vaja seletada.

Ainult üks uskumatuna tunduv fakt tõestamaks kanadalaste hokihullust. Kui selgus, et finaalis mängivad naabrid ja suured rivaalid Kanada ning USA, pandi müüki viimased finaalipiletid. Superhead piletid, ja millise hinnaga! Koht otse Kanada meeskonna pingi taga maksis 80 000 Kanada dollarit, nelja inimese pakett 200 000 dollarit. Siin ei olnud kirjaviga, üksikpileti eest küsiti tõesti 0,8 ja paketi eest kaks miljonit Eesti krooni. Kas ostjaid oli, ei tea, aga ei imesta, kui oli.

Hokiteema lõpetuseks tuleb imetleda Kanada publikut. Need on hullud, neil on võimsad kõrid, nad annavad enne mängu, mängu ajal ja pärast täiega tuld, aga neil puudub vähimgi viha vastase ja tema fännide vastu. Ma ei ole sporti nii austavat publikut vist varem näinudki.

Veerpalu oli kuuendal olümpial kuues

Pühapäevaks jäi olümpial kaks ala – hokifinaal ja meeste 50 kilomeetri suusatamine. Eestlastel oli Andrus Veerpaluga suuri lootusi, ikkagi kahekordne olümpiavõitja ja maailmameister ning eeldatavalt tippvormis ka sel olümpial. Kuues koht ei olnud kahtlemata see, mille nimel veebruaris 38aastaseks saanud Veerpalu neli viimast aastat ennast säästmata rügas, ja mees ei varjanud finišis oma pettumust. Aga olgem ikka realistid – maailmas ei ole olnud ühtki murdmaasuusatajat, kes suutnud neljal järjestikusel olümpial esikaheksas lõpetada. Andruse karjäär on olnud väga pikk ja superedukas ning olümpia kuues koht tähtede (Northug, Teichmann) järel ja ees (Södergren, Cologna, Bauer, Hellner jt) on väga kõva sõna.

Eestlaste olümpia algas üsna esimestel päevadel Kristina Šmigun-Vähi hõbemedali ja tundega “tehtud” ning lõppes Veerpalu vahva võitlemise ja tubli esikuuikukohaga. Vahepeale mahtus vaid ebaõnnestumisi, kui Priit Viksi 20. kohta laskesuusatamises ja Peeter Kümmeli 14. kohta suusasprindis mitte arvestada. Aga ka neid ei saa pidada väga suurteks eneseületamisteks.

Miks on see nii, et teistel riikidel on nii põrujaid kui üllatajaid, meil vaid kolm aastates staari (Šmigun, Veerpalu ja Mae) ning põrujad? Analüüs ja kriitikale vastamine seisab Eesti Olümpiakomiteel ees, Eesti talispordi jätkusuutlikkuse teemat on lähiajal huvi uurida ka Pärnu Postimehel.

Lõpupidu algas parandustööga

Olümpia lõputseremoonia esimene liigutus näitas kanadalaste enesekriitilist meelt. Halli keskpõrandal seisev tuleurn toetus kolmele halule, nagu ta avapeost jäi. Nüüd näidati, et neljaski tugi on parandatud, ja tõsteti see aplausi saatel oma kohale.

Lõpupeo kohta, mida Eestis kindlasti nii otse kui korduses vaadati, vaid mõni fakt. Eesti lipu tõi sisse Kristina Šmigun-Vähi, Soome oma mäesuusataja Tanja Poutiainen, Saksa lipu laskesuusataja Magdalena Neuner, Läti lipu kiir- ja lühirajauisutaja Haralds Silovs, Hollandi lipu kiiruisutaja Sven Kramer, Norra lipu Peter Northug, Rootsi lipu Marcus Hellner ja Šveitsi oma Dario Cologna.

Lõpupidu arvati vaatavat 3 miljardit televaatajat, sisestaadionil oli 60 600 istekohta, vabatahtlikud abilised kulutasid peo ettevalmistamisel 12 500 töötundi, esinejatel oli kasutada 5000 monitori ja 4100 paari jalanõusid, peo atribuutideks oli 1200 lumelauda, 200 palli ja ballooni. Halli olümpiarõngad, millest igaühe läbimõõt seitse meetrit, kaalusid kokku 200 kilogrammi.

Peo ettenähtud osa – lipu langetamine, ülemuste kõned, järgmise korraldaja presentatsioon, tule kustumine jne) olid enam-vähem sellised nagu igal olümpial. Et olümpia on noorte pidu, toonitati ootamatult pikalt kestnud ja olümpiapingest vabanenud sportlasi köitnud rokk-kontserdiga. Ja nagu ikka nii kohapeal kui telerite ees hakkas kõigil äkki selle lõppemisest, mida alles mõni päev tagasi aja- ja uneröövliks sajatati, hirmus kahju.