Mati Alaver: Eesti olümpiamedal on ime

Enn Hallik
, Vancouver
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver.
Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver. Foto: Raigo Pajula
Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver, kuidas hindate eestlaste esinemist Whistleri suusastaadionil?

Kui väike Eesti on olümpialmedaliriik, on see ime. Keegi poleks sellist arengut lootnud, aga meil on seni läinud ülihästi, kuna oleme alates 1998. aastast saanud tiitlivõistlustelt 17 medalit. Paraku on sellega nii nagu firmadega, kel on mingil ajal kiire areng ja siis tuleb stabiliseerumisperiood. Eesti suusatamine on jõudnud stabiliseerumisaega.



Kas võib öelda, et olete nagu Andrus Veerpalu isegi tema kuuendas kohas pettunud?


Nooremad mehed olid täna kiiremad. Eraldistardist sõidus olnuks järjestus teine, aga seda pole mõtet arutada. Andrusel läks täna ikkagi hästi. Ja arvestades tema hiilgavat karjääri aastail 1998-2010 pole mul mingit moraalset õigust tema puhul pettumust väljendada. Selge see, et ta ise läks rajale kõrgeima eesmärgiga ja oli finišis pettumust väljendades enda vastu aus.



Mida ütlete Vancouveri olümpia suusakuninga Peter Northugi kohta?


Nimetaksin seda juba noorteklassist peale ebatraditsiooniliselt treeninud ja juuniorina 50 kilomeetri maratone sõitnud meest omaette fenomeniks. Reegli järgi pidanuks Northug ära surema, aga ei surnud, sai hoopis tugevaks. Pidage meeles niisugune nimi nagu Pjotr Sedov Venemaalt, temast võib tulla uus Northug.



Kas boksipeatused on mass-stardiga suusatamises head või halvad?


Kui nii on otsustatud, pole mõtet arutleda, kas hea või paha. Aga selge see, et boksipeatused löövad sõidusüsteemi sassi, segavad äraminekuid ja grupi lahtivedamisi. Ka annavad need suurtele tiimidele eeliseid – võrrelge näiteks Norrat mõne riigikesega, kus on üks treener, kes on ühtlasi hooldemees.



Kui optimistlikult vaatate Eesti suusatamise tulevikku?


Selge see, et iga viie või kümne aasta tagant Kristinasid ja Andruseid ei sünni. Selge, et kui meie kolm teenekat kõrvale astuvad, on vaja uusi tippe leida ja kasvatada. 1997. aastal kandsime kaotusi, aga leidsime Šmiguni, Veerpalu ja Mae ning vallutasime maailma. Miks ei suuda me seda uuesti? Vaadates Tartu maratoni osalejate arvu kasvu, rahvast metsas suusatamas, usun seda.



Mida arvate, kas meie kolm tippu jätkavad 2011. aasta Oslo MMini?


See sõltub vaid nende sisemisest motivatsioonist, äratundmisest, kas nad tahavad või ei.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles