Taliolümpiamängud Kanadas Vancouveris on nüüdseks ajalugu, kuid nende järelkaja ei pruugi vähemalt Eestis nii pea vaibuda. Loomulikult oodatakse Eesti sportlastelt iga nelja aasta tagant eelkõige medaleid, kuid muidugi pole see ainus eesmärk ega absoluutselt võimalik, et kõik talimängudele sõitvad Eesti atleedid seal pärjatud saavad. Tublisti üle oma tavapärase taseme suusatava või uisutava sportlase sooritusega võib rahule jääda siiski, kui võistlus medaliga ei lõpe.
Ometi peavad Eesti spordijuhid olümpiamängude tulemusi tervikuna hoolega vaagima, sest paraku tõi lõppenud spordipidu meile kaasa liialt palju pettumusi. Kas järgmistele olümpiamängudele on ikka mõtet saata sportlasi, kelle puhul pole üheselt aru saada, milleks talle olümpiakogemust üldse vaja läheb? Näiteks suusatajat, kelle kulgemisele isegi Eesti spordikommentaatorid võistluse käigus vähimatki tähelepanu ei pööra?
Mõtteavaldus, et kultuuriminister Laine Jänes peaks Eesti koondise nigela esinemise tõttu Vancouveris tagasi astuma, läheb liiale, kuid tõde, et miskit on mäda Eesti suusaspordis, tuleb tunnistada. Järgmistel olümpiamängudel Sotšis ei näe me osalemas Veerpalut, Šmigun-Vähit ega Jaak Maed. “Kes ja mida seal siis üldse teeb?” on juba kõlanud õigustatud küsimused, mis lähiajal ootavad konkreetseid vastuseid.
Kokkuvõttes ei jäänud olümpiamängud ikkagi võitjateta. Võitis korraldaja Kanada, muutudes paljude riikide kodanikele USA vaikivast naabrist põnevaks ja kauniks maaks. Võitsid Eesti määrdemeistrid Are Mets ja Peep Koidu, kes Justyna Kowalczyku kullale aitasid viia. Ning kindlasti võitsid kõik tugitoolisportlased, sest emotsioone pakkusid mängud küllaga.