Valter Parve: “Vaata mind, vaata mind!”

Valter Parve. Foto: Henn Soodla

(lugu emadele-isadele, kellel on poeg peres kasvamas)

Olen juba mitu talve pead murdnud selle üle, miks noored daamid külmale ilmale vaatamata suhteliselt palja seljaga ringi kõnnivad. Oma vanuse tõttu ei pruugi ma enam kõike toimuvat mõista ja nii küsisingi eelmise aasta sügisel nõu neilt noortelt, kes just gümnaasiumi seljataha jätnud.

Esimese kursuse tudengitega asja arutades koorus kokku kuus põhjust, seletamaks kõnesolevat käitumist.

Esiteks väitsid noored, et kaubanduses polegi muid kui ainult ülimadala värvliga teksaseid saada. See võib tõsi olla küll. Tehakse ja müüakse ikka seda, mille järele nõudlust on, mis moele vastab.

Teiseks arvati, et igaüks tahab ju kuhugi kuuluda ja kui kamba või selle liidri surve näeb ette oma ihu laialdast eksponeerimist, tulebki sellele alluda. Muidu oled väljatõugatud ja naerualune.

Järgmiseks oluliseks põhjuseks nimetati tütarlaste soovi iga hinna eest poiste tähelepanu köita. Kursuse noormehed arvasid selle peale, et kui kõik on kogu aeg poolpaljad, pole sellel mingisugust mõju.

Veel tuli võimaliku seletusena kõne alla neidude madal enesehinnang, rahulolematus looduse antud näo, jalgade, büstiga, nii et vaid alaselg tundub olevat konkurentsivõimeline. Ja samast valdkonnast: et silmadest selgesti paistev hingetühjus poisse eemale ei peletaks, ongi vaja nende pilk ja mõte võimalikult ruttu paljale ihule juhtida.

Mõnikord võiks ükskõikse riietuse puhul oletada noorte naisolevuste protesti pideva surve vastu, mis justkui käsib olla kogu aeg ilus, pilkupüüdev nagu kaup leti peal.

Kokkuvõtteks: kui peres on poeg kasvamas, võiks temas kujundada arusaama, et teismelisena oma tervise suhtes hoolimatu ja iga hinna eest meeldida püüdnud ning igasuguse kohtlemisega leppinud tütarlaps ei pruugi abikaasana olla parim valik.

Ebasobiva riietumise teemat Kilingi-Nõmme ja Saaremaa ühisgümnaasiumi noortega hiljuti arutades lisandus veel ühe võimaliku seletusena rahanappus: kord rumalast peast ostetud teksad tuleb lõpuni ära kanda kas või hilisema viljatuseravi hinnaga.

Kohtinguvägivallast

TÜ Pärnu kolledžis kaitsti 2009. aastal sel teemal üks diplomitöö (autor Kati Nõmm, juhendajad K. Õun ja L. Mänd), mis kokkuvõttena jagab tütarlastele soovitusi selle kohta, kuidas kohtingu iseloomu põhjal ära tunda tulevikus tõenäoliselt vägivallatsevat abikaasat.

Lisaksin töös nimetatud loetelule veel ühe tundemärgi – laiutava rõvetsemise. Jagasin hiljuti tänavaruumi teismeliste seltskonnaga, kui umbes 15aastane noormees teatas valjult: “T... , mul on ...häda, raisk!” See kõlas kui kõrvahoop seltskonnas viibinud tütarlastele, kuigi nood ei reageerinud sellele kuidagi. Ilmselt igapäevane asi. Ja vist ei julgetagi reageerida, kuid meelde võiks küll jätta: samalt aadressilt võib tulevikus ehtsa kõrvakiilu või rusikahoobi saada.

Poiste vanematele: kui soovite omale majja head miniat saada, peaks neile selgitama, et tüdrukuid solvav või alavääristav käitumine võib enesest lugupidavad neiud eemale peletada. Ja vastupidi, küsida poistelt: mis see tüdruk, kes kõigega nõus on (“ei piparda”), tulevikus naise ja laste emana väärt on?

Hei, pugege peitu: tüdrukud tulevad!

Nimetatud diplomitöö raames küsitleti mitme maakonna kokku 12 üldhariduskooli õpilasi vanuses 15-18 aastat ja analüüsi aluseks on olnud 1678 noore inimese vastused.

Üks üllatavamaid tulemusi oli see, et oma partnerilt lähtuvat vägivalda (füüsilist, vaimset, seksuaalset) on kogenud 66 protsenti tüdrukutest ning 73 protsenti poistest, sealhulgas seksuaalset vägivalda vastassoo poolt kogevad poisid rohkem kui tüdrukud.

Ilmselt mõjutab õrnema soo järjest agressiivsem/ennastpakkuv käitumine oluliselt kogu suhete ja soolise läbikäimise valdkonda ning poisid (ja mehed) ei pruugi küllalt kiiresti kohaneda käsil olevate muutustega. See omakorda võib suuri probleeme tekitada.

See on küll ainult oletus, kuid kas üks seletusi järjest rohkem tähelepanu nõudvale omasooihalusele võib samuti olla seotud jännijäämisega vastassooga suhtlemisel ning seetõttu taandumisega nimetatud alternatiivile? Kas see, et noorukid siseruumideski silmiletõmmatud kapuutse kannavad, võib olla tõlgendatav kui segaduses meesisendi märguanne tütarlastele: “Jätke mind rahule!”?

“Tiramisu”: olla “pandav” iga hinna eest?

Europarlamendi infobüroo korraldab Pärnus homme arutelu teemal “(Eesti) naise paradoksid: taibukas, tragi, tõrjutu, töötu?”. Kui see minu teha oleks, viiksin osalejad kõigepealt vaatama Endla teatri etendust “Tiramisu”. See tükk ei paku lahendusi vastuoludele, pigem lisab paradokse: naised on taibukad, tragid, edukad, hea välimuse ja sissetulekuga ning majanduslikult sõltumatud, ometi on neil kõigil elus midagi olulist puudu.

Poisse kasvatavad emad ja isad, kas teie oskate vastata: kuhu küll see ”midagi” kadunud on? Kuidas kasvatada poegi nii, et aidata see üles leida?

Elada on võrdsem, elada on lõbusam!

Õiguslased võivad mu loost otsida eri käitumisnorme poistele ja tüdrukutele. Ei, just vastupidi! Olen siiralt rõõmus, et ülalviidatud ropu suuga poisid on nüüd oma verbaalse kõrvakiilu ajalehe abil täiega tagasi saanud. Alljärgnev võib tunduda lame ja küllap ongi, kuid võrdsus ja sallivus on meile olulisemad.

Tsiteeritav hüüatus võiks olla motoks meie järgmisele eduraportile Brüsselisse, see võiks olla küpsuskirjandi vabateema. Aitäh Õhtulehele seda oma 1. märtsi numbris ilmutamast: “T... küll,” ütles hiljem vabandust paludes meie Kiku, noorte iidol ja tuhandete lemmik, “suusad annavad tagasi!”