/nginx/o/2013/10/10/2530328t1ha9a0.jpg)
Elasin mõned aastad Tallinnas ning nüüd olen väikese lapsega tagasi mõnusalt rahuliku Pärnu vaikses äärelinnas Vingikülas. Enamasti liiklen linna ja tagasi jalgsi, kuid vahel on vaja kindlaks ajaks kuhugi jõuda, nii et paraku pean kasutama ka linnaliinibusse. Nüüdseks, mõne kuuga, olen hakanud aru saama minu jaoks uutest liinidest ning ümberistumistest ja bussipargi kodulehelt suudan juba ainult tunniga leida sobivad liinid, millega sõita näiteks haiglasse või perearstile.
Muret tekitab kahjuks alati see, et kas välja valitud bussid on parasjagu madalapõhjalised või ei. Madalatel bussidel, millega on lapsevankriga mugav liigelda, on küll esiotsal suur M täht, kuid kahjuks seda M-i näen ma alles bussipeatuses seistes. Kusjuures on ka juhtunud, et buss on madalapõhjaline, kuid M puudub ja suure hooga olen sobivast bussist lihtsalt mööda jalutanud. Õnneks aitas tookord bussipargi tasulisele infoliinile helistamine ja suur M ilmus bussile nagu võluväel. Igatahes - vaatan kodus küll sobivad bussiajad välja, kuid see, kas valitud bussile ka peale saan, jääb parajaks mõistatuseks. Kuna mulle lähim bussipeatus on Lõo, siis pean kasutama taktikat, et vaatan Lõos järgi, kas on M või ei. Kui on M, siis kiirustan Vingiküla peatusesse, kus on bussile minekuks sobiv kõrgem äärekivi, mida Lõos ei ole. Siinkohal teen bussipargile ettepaneku, et ka bussi taguotsale võiks M-i kleepida - teinekord oleks hea möödasõitvale bussile järgi vaadates aru saada selle kõrgusest.
Võiks ju arvata, et küll kõrgele bussile keegi peale aitab, kuid kahjuks olen saanud selgeks, et sellele lootma jääda pole mõtet. Eriti kui selles peatuses, millelt bussile lähen, ootab heal juhul bussi veel vaid 80-aastane naabritädi. Sellele, et üksinda vankri bussile suudan tõsta, ei taha mõeldagi.
Oletame, et läheb õnneks ning buss on madal ja saan ise abita bussi. Käin linnas ära, ajan asjatoimetused korda ning loodan sama bussiga tagasi minna, kuid ohhoo! Buss, mis kannab sama liininumbrit, millega linna läksin, on muutunud tavaliseks kõrgeks bussiks. Lihtsalt niisama keset päeva. Nüüd ei jää muud üle kui kodu poole jalutama hakata või oodata järgmist bussi ja loota, et see on madal ning kulutada veel üks bussipilet, sest enne oleks käik mahtunud tunni sisse ja oleks saanud kasutada sama talongi.
Ja nii ma üritangi mulle nii ebameeldivaks tehtud ühistransporti võimalikult vähe kasutada.
Loo mõte kisub sinnapoole, et enne kui lubada tasuta ühistransporti (vist küll ainult vanematele inimestele), tasuks mõelda sellele, et ka nooremad inimesed sõidaksid bussidega, kui nende liiklemisest aru saada. Kui madalapõhjalised bussiliinid oleksid bussipargi kodulehel kirjas ja kui madalad bussid sõidaksid kogu päeva samal liinil. Minu arvates on see küll koht, kus tasuks võtta pealinnast natukenegi eeskuju. Ühistranspordiga sõitmine on seal tehtud piisavalt mugavaks, sest lisaks sellele, et vastaval kodulehel saab panna paika sõidutrajektoori, on seal nii peatustes kui internetis kirjas madalate busside läbimisajad.
Praegu Pärnus leian end iga kord bussisõitu planeerides aga mõistatuse eest.