Neli küsimust Liisa Aibelile

Homme esietendub Pärnus Soome skandaalse dramaturgi Rosa Liksomi näidend “Family affairs”, mida nimetatakse esimeseks meesõiguslaste näidendiks.

Tükis pereema mängiv Liisa Aibel rääkis, mida vaataja oodata võib.

Millest näidendis jutt käib?

Liksom on nüüdiskirjanik, nii et ta kirjutab täpselt sellest, mis on praegu Eestiski aktuaalne. Perekonnasuhted on selles näidendis nii sassis, kui üldse olla saab.

Pereliikmetest üks on arvutihull, teine narkomaan, kolmas transseksuaal. Värviliste ja prostituutide osavõtust rääkimata. Hälbega ja väärastunud on kõik. Aga midagi ei ole üle pakutud. Kõik nihkevariandid on lihtsalt ühte lukku koondunud.

Kaasaarvatud kodune pereisa, kes kogu seda hullust koos püüab hoida. Ja lõpuks leiab oma variandi, kuidas meheks saada.

Miks seda lavastust praegu Pärnusse ja Eestisse vaja on?

Sest see on farss. Naljakas on. Vahel on küsitud, kas tükk tuleb ka väga ropp, ikkagi soomlanna kirjutatud ja puha.

Ei ole ropp. Palju vittusid on tekstis küll, aga neid ei saanud ka kärpida, sest tänu nendele õnnestub varjata veel ropemaid asju.

On öeldud, et see lavastus sobib normaalsetele meestele, kellel on enda arvates õigus sõimata vähemusi ja värvilisi.

Kuidas oli lavastaja Andres Lepikuga koos töötada?

Mitte oli, vaid on. Töötame koos loodetavasti veel pikka aega.

Temaga on väga hea töötada. Seda tükki mängime suvel õnneks ka Rannasalongi kinosaalis.

Ammende villas äsja välja tulnud “Põrunud aru õnnistuses” on teil ka üks peaosi. Kuidas saab korraga kaht nii suurt tööd teha?

Neid minu kahte tööd ei saa omavahel üldse võrrelda. Ammende villas mängin ohtlikku tütarlast, “Family affairsis” peategelase naist.

Ainus, mida on vaja kahe tükiga välja tulles teha, on ennast väga kokku võtta. See on muuseas võimalik.

Tagasi üles