Taastatava Tori kiriku müüride vahel elustuvad eestlaste aated

Tori kiriku meetripaksuste maakivist müüride vahel on rahva omaalgatusel kümme aastat tehtud innukalt tööd, et kanda minevikust tulevikku mälestus Teise maailmasõja ohvritest ja taastada kiriku roll ühiskonnas.

Pärnu jõe kaldal Tori aleviku südames kõrgub kolmekümnemeetrise torniga kirik, mis naksab mööduja pilku suure sihverplaadiga kellaga.

Kümme aastat tagasi kasvasid siin ülemistest servadest lagunevate kiviseinte vahel puud. Lubimördiga seotud müürid olid jäänud sõjaohvrina püsti, sest 22. septembri õhtul 1944 põles jumalakoda taganevate Saksa väeosade käe läbi.

Sama päeva pärastlõunal nägi teemeister Paul Vares ühe viimasena 1854. aastal õnnistatud Tori kirikut tervena.

Teemeister ei täitnud käsku

Tori vallamajaga ühe katuse all elava endise teemeistri Paul Varese toaaknast avaneb kaunis vaade kirikule üle laia jõekääru. Ehitise asemel võinuks aga olla tühi plats, kui too nüüd eakas mees olnuks käsukuulelik.

Pärnu teedevalitsuse ülem Enger andis talle 1960. aastal korralduse lammutada kiriku varemed ja vedada killustik rajatavale Pärnu-Paide asfaltteele.

“Esialgu ei pööranud ma käsule tähelepanu, aga mõne kuu pärast see kordus,” ütleb Vares. “Rääkisin ülemale, et suvel ei saa lammutama hakata, et pindamistöid on palju ja miks me sellise kõrvalise töö nüüd käsile võtame.”

Teemeister lootis, et käsk ununeb, sest samal ajal oli kohalike hulgas visalt liikvel kiriku taastamise jutt.

Nüüd tõdeb Vares, et karm korraldus müürid maa pealt pühkida oli vastukäik rahva soovile ehitada põlenud kirik üles. Lauavirnad olid kiriku ja jõe vahele platsile veetud, ühel talumehel katuseplekkki valmis.

Teedevalitsuse plaani järgi oleks müüride õhkimise järel nähtavus kurvis paranenud.

Sügisel trehvas teemeister oma linnaülemusega Tori sillal. “Otsustasin, et räägin temaga nüüd selle lammutamise asja päris selgeks,” kinnitab Vares. “Ütlesin, et olen Tori kirikus ristitud ja leeris käinud, minu hing kiriku varemeid lammutada ei luba. Enger ütles ainult: no vaatame!”

Varese arvestuse järgi saanuks lõhatud müüridest purustatud ja sorteeritud killustikuga katta kilomeetri jagu teed.

“Me ei näe ajaloo taha, kuidas mõne üksiku inimese ettevõtmisest võib sõltuda paikkonna ilme,” nendib Pärnu praost Andres Põder nelikümmend aastat tagasi Toris juhtunust kuuldes.

Vene tankid tegid kuulsaks

Aga kas suudame ajas ettepoole vaadata, kui isegi kümnenditagused sündmused on ühiskonna ülikiires arengus mälus tuhmumas.

Paar aastat enne Eesti taasiseseisvumist tuli eestimeelse mehe, tollase Tori näidissovhoosi direktori Peeter Luti juurde Tori kihelkonna muinsuskaitseseltsi esimees Jüri Kask, nende mõtteid toetas Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks.

Kohtumisel otsustas algatusrühm korraldada Toris esimese Eesti sõjameeste kokkutuleku.

See üritus pidi olema avalöök kohaliku pühakoja kui Teise maailmasõja ühe ohvri taastamiseks.

“Jäi peale see jutt, et kui me praegu kiriku taastamisega ei alusta, siis pärast on veel raskem,” kinnitab Tori kiriku taastajate ühenduse esimees Jüri Kask.

Kaski jutu järgi innustus juhtkolmik Tori Vabadussõja mälestussamba taastamisest, mille avamisele 1989. aasta septembris kogunes ligikaudu paar tuhat inimest.

Trikoloor oli küll avalikult välja toodud, aga okupatsioonijõud võimutsesid endiselt. 1990. aasta juuli algusesse kavandatud Eesti sõjameeste kokkutulek ja mälestustahvli avamise Tori kiriku seinal lämmatasid Vene soomukid.

Maailma teabekanalid pasundasid Eesti väikelinna Tori hõivamisest, Nõukogude ametlik propaganda tõlgendas veteranide kokkusaamist ultimaatumina vabadusvõitlejatele. Kokkutuleku korraldajad pidasid targemaks üritus edasi lükata.

Esimene Eesti sõjameeste kokkutulek Toris jäi ametlikult ära. Järgmised olid alevikus 1994., 1996. ja 2000. aastal.

Taastamisele kulub miljoneid

Üheteistkümnendat aastat taastatava Tori kiriku katuse all jätkub töö, millele on õla alla pannud väliseestlased ja sõjaveteranid Austraaliast, Kanadast, Rootsist, Soomest.

Neid innustab juhtmõte “Euroopa humanismi nimel - Teise maailmasõja ohvrite mälestuseks”.

Isamaalisusest kantud aateinimesed on kiriku juures tööle käed külge pannud ja teinud jõukohaseid annetusi. Valitsus eraldas reservfondist mullu Tori kiriku taastajate ühenduse taotluse alusel 100 000 krooni kirikutorni avariitöödeks.

Korjanduskarpi kirikus pudeneb kroone, restaureerimis-taastamistöö on väga kallis. OÜ Arcus Projektilt tellitud arvestuse alusel läheb muinsuskaitsealuse hoone kordategemiseks 1996. aasta hindades 18,7 miljonit krooni. Arvestus hõlmab töid puude raiumisest müüride vahel kuni kavandatu elluviimiseni.

“Number ise on pisike ja suur,” märgib OÜ Arcus Projekti peainsener Ludvig Tamman. “Kiriku hoonemaht on elumajast tunduvalt suurem ja see on restaureerimistöö, mis on tavalisest kallim. Kirik oli ka küllalt hävinud.”

Torist pärit Tamman ei salga, et firma suhtes ei ole tegemist lõpetatud tööga. “Tori kirikut on taastatud nii, kuidas on raha saadud ja missuguseid töid selle raha eest on võimalik teha,” täpsustab ta.

Projekteerija esialgsesse kontseptsiooni on tehtud muudatusi vastavalt sellele, kuidas taastajate mõte kaasajastub.

“Tori kirik on multifunktsionaalne: seal peetakse jumalateenistusi, aga see on ka Teises maailmasõjas langenute mälestuskirik,” selgitab Tamman.

Kiriku teenistussaali seintele on plaanitud Vabaduse Risti langenud kavaleride teadaolevad 395 nime, samuti urnide sein väikese altariga, kooriosa taha pühakoja ülesehitamist kajastav muuseum. Kavandatud on külmutusega kabel, välja ehitatud käärkamber, raamatukogu ja väljakäigud.

“Olen alustanud sellega ja olen huvitatud, et kirik saaks lõpuni valmis, näeks tagajärge ka, sest see on minu elus võib-olla ainukene selline suur ehitus,” ütleb Tamman.

Veskikividest altar

Tööjärgus kiriku peauksest kaheksa meetri kõrgusesse teenistussaali siseneja otsepilk tabab kolme üksteisele laotud veskikivi. See on Tori kiriku 140. aastapäevaks paigaldatud altar, mille taga heledaks värvitud seinal skulptor Mati Karmini kujundatud Jeesuse kujutisega suur tammepuust rist.

Teravalt eristuvad sellest viimistlemata külgseinad ja põrand.

Tori kirikulised kuulavad diakon Andres Aaste jumalasõna käärkambris. Samas ruumis käivad koos pühapäevakooli lapsed ja toimub leerikursus.

Käärkamber on ehitatud omaaegse lasketiiru kaevikute kohale, kus asusid märklauad.

“Need veskikivid on saanud altariks, kus jagatakse vaimutoitu, jumalasõna - sakramenti,” selgitab diakon Aaste.

Leivavilja jahvatanud kivid sümboliseerivad mälestuskirikus eestlaste saatust ja kannatusi, mistõttu rahvana tänasesse jõudmiseks on nagu veskikivide vahelt läbi tuldud.

Tori kiriku altari õnnistas sisse Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop Udo Petersoo Kanadast. Kavakohaselt tuleb ta eeloleval jüripäeval taas Torisse.

Moraalne toetus turgutab

Tori vallavanem Jüri Puust möönab, et sõna “missioonitunne” ei ole kiriku ehitamise aktivistidele võõras. “Teisejärguline oleks eneseteostus ja raha, aga missioon on kogu aeg, et asja edasi viia,” kinnitab Puust.

Vallavanem usub, et kiriku kui mälestusmärgi taastamise võtmine kaitseministeeriumi eelarvesse aitab ehitise lõpetamist ajas lähemale tuua.

Puust loodab, et piirkonna ainsast luterlikust kirikust saab kultuurikeskus, mis seob rahvast nii jumalasõna kui kontserdipaigana.

“Sada viiskümmend aastat tagasi ehitati see kirik kahe aastaga, järelikult oleme saamatumad,” on taastajate vaimne hing Kask karmisõnaline.

“Väliseestlastega võrreldes on okupatsioon meid nii ära muserdanud, et aated on tarvis elustada,” kommenteerib Kask.

Pärnu maavanem Toomas Kivimägi kinnitab, et maakonnale on tähtsad kõik sakraalehitised, sest need on osa meie ajaloost ja kultuurist.

“Tori kiriku puhul on sümpaatne see, et ta kannab laiemat missiooni, kujunedes Teise maailmasõja ohvrite mälestuskirikuks,” mainib Kivimägi. Ta tunnustab Tori kiriku taastajate ühenduse väga aktiivset ja jõulist tegutsemist.

“Nad ei ole käinud, käsi pikal, riigi käest raha küsimas, et kui tuleb, siis teeme. Nad on teinud kõigepealt ise ja sellist initsiatiivi konkreetses töös tuleb kindlasti toetada,” kostab maavanem, kes on valitsuses teinud Tori kiriku taastamiseks lobitööd.

Eneseks olemise väljendaja

Torilaste hulgas liigub taastatavast kirikust rääkides kahesuguseid arusaamu. Ühe järgi ei tohiks kirikut ja sõjaväge segada. Teise järgi loodetakse riigilt raha, kui pühakoda sõjaohvrite mälestuskirikuks saab.

Reservohvitser Jüri Kaski mõtted taastatavas hoones liiguvad mitmes suunas. Tema jutu järgi võiks Eesti sõjameeste mälestuskirikus sõdurid ja ohvitserid, nagu ka noored politseinikud, anda vandetõotuse.

“Selles sümbolkirikus saaks hakata märkima eesti ajaloos olulisi tähtpäevi, nagu Tartu rahu aastapäev, võidupäev, taaselustada maakaitsepäevade tava ja jätkata sõjameeste kokkutulekuid,” selgitab Kask.

Sümboolne oleks jüripäeva palvus ja tule viimine Torist Tallinna Jüriöö parki.

“Ohvrite mälestuskirikus hakkaksime meenutama küüditatuid, kes saadeti välja 14. juunil 1941 ja 25. märtsil 1949,” räägib Kask.

Tori mälestuskirik oleks Vabadussõjas ja Teises maailmasõjas hukkunute omastele paik, kus nad saaksid mälestada teadmata kadunud ja hukkunud rahvuskaaslasi.

“Sõjameeste kokkutulekust sõltus Tori ja kiriku saatus, Eesti iseseisvusprotsessis on see kirik haakunud sõjaveteranide ja kaitsejõudude tegevusega,” lausub praost Andres Põder, kes on Tori koguduse hooldaja õpetaja

“Kui Tori oma kirikuga suudab juhtida tähelepanu inimeste moraalsetele kohustustele maa ja rahva suhtes, teadvustada selle mõtte, siis on Tori oma kirikuga ütelnud kõva sõna meie üldrahvalikku valmisolekusse oma riigi ja rahva kaitsel,” näeb praost taastatavas hoones enamat kui mälestuskirikut.

Kaitseministeeriumi eelarvest saab Tori kirik tänavu 100 000 krooni.

“Tori kirikut saab väärtustada, andes talle tseremooniakohana erinevad funktsioonid,” ütleb kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko. “Kodanikualgatusel on määrav roll ja idanema on pandud suurepärane mõte.”

Praost Põder lisab, et väikesele maakohale nagu Tori on tunnustuseks olla rajatava mälestuskiriku keskus.

“Meil maksab meeles pidada seda teed, olgu siis õnne- või mure- ja sõja-aastad, kust me rahvana oleme läbi tulnud, ja jäägu see mälestus seotuks paikadega, kus ikka ja jälle neid asju meelde tuletatakse,” ütleb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit.

See ongi rahva keskelt pärit Tori kiriku taastajate kümme aastat tagasi sõnastatud eesmärk.