Avaliku sektori märk

Eesti märgist ehk täpsemalt Eesti Nokia leidmisest on räägitud juba alates president Lennart Meri üleskutsest 1999. aasta kevadel.

Mart Laari ettepanekul on kokku kutsutud mitteametlik töörühm, leidmaks just selline Eesti märk, mis aitaks meie riiki mujal maailmas tutvustada ja sümboliseerida.

Töörühma kuulub erineva maailmavaatega inimesi eri generatsioonidest ja mitmelt elualalt. Nüüd on valminud tööraportile joon alla tõmmatud.

Professor Mati Hint on öelnud, et Eesti parim märk on Eesti, eestlane väärib enda kui väga omapärase rahvusliku tüübi teadvustamist väljaspool meie riigi ja rahvuse piire.

Johan David Wanderer kirjutas 1590. aastal eestlaste kohta järgmist: “Kasvu poolest on nad suured, tugevad ja metsiku välimusega inimesed. Enamik neist tegeleb nõiakunstiga. Nad muudavad endid libahuntideks või sõidavad ööseti sikkude seljas, et kuradiga amelda ja kõiksugu jõledaid tegusid toimetada.”

Vürst Sergei Shahhovskoi, kelle Venemaa keiser Aleksander III määras 1885. aastal Eestimaa kuberneriks, kirjutas oma Liivimaa kolleegile järgmist: “Iseseisva eesti rahva teket pole vaja karta, seda ei sünni kunagi, sest selleks puuduvad eeldused. Pole neil ei ajalugu, ei iseseisvat kirjandust ega rahvalaule.

Oma mõtete väljendamiseks rahvuslikus murrakus kasutavad nad saksa tähestikku. Eestlaste ajaloomälestused on seotud ainuüksi saksa kepi ja piitsaga.”

Kindlasti annab neid iseloomukirjeldusi üle kanda tänapäeva ja analüüsida nende otsest või kaudset mõju meie mõtlemisele ja käitumisele ühes või teises ajahetkes ja olukorras.

Kui riik otsib oma märki, miks ei võiks siis hakata oma märki otsima avalik sektor, riigi ametnikkond, mis on ju loodud kodanike teenimiseks?

Avaliku sektori kvaliteedinäitajad

Milliste mõõtühikutega mõõdame ametniku käitumist?

Eelkõige ikkagi otsustamise ja vastutusega nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil.

Palju räägitakse poliitilisest vastutusest, mis poliitika ebaõnnestumisel tähendab kohta opositsioonis. Ülekantuna võib arvata, et ka ametniku vastutus tema tegevuse ebaõnnestumisel toob kaasa errumineku.

Aristoteles on öelnud, et ametnikul peab olema kolm iseloomulikku omadust: lojaalsus eksisteeriva riigi konstitutsiooni suhtes, võimed ja kõrgeim inimlik voorus - õiglus.

Heaks ametnikuks on raske õppida. Selleks kas sünnitakse või kujunetakse väga-väga pika aja jooksul. Eeldused ja väärtused saadakse eelkõige kodusest heast lastetoast, millele järgneb investeering haridusse ning väljaõppesse.

Peab märkima, et investeering haridusse kannab kõrget intressi. Sellesse peab oma panuse andma kõigepealt riik, korrastades kõrgharidusmaastikku, luues selles ruumis head õpitingimused ja turvalisuse.

Ametnike suutlikkusele, heale teenusele, selle kiirele ja kvaliteetsele tulemusele aitab oluliselt kaasa virtuaalne e-teenus.

Riik otsib, ametnikel peaks olema

Kuigi e-teenuse puhul ei taju me inimest tema iseloomujoonte, omaduste ning bioloogiliste iseärasuste kogumina, osutub ametniku oskamatuse või hea teenuse puudumisel e-teenus igal juhul asendamatuks.

Tänavu aastast kehtima hakanud avaliku teabe seadus aktiviseerib kodanikku pöörduma otse ametiasutuse poole, otsima oma päevaprobleemile parimat lahendust ja temaga suhtlema pelgalt uudishimustki. See paneb ametnike võimed proovile.

Niisiis hea lastetuba, hea haridus, hea ametnik, hea teenus ja eriti hea otsus moodustavad niisuguse väärtustekogumi, mida võiksime julgelt nimetada avaliku sektori märgiks.

Erinevus riigi ja avaliku sektori märgi vahel seisneb aga selles, et kui Eesti riigi märgil on aega sündida ja aja jooksul väljagi kujuneda, siis avaliku sektori märgi sündi või selle kujunemist pole meil aega oodata, ta peakski meil juba ülalkirjeldatud kujul olema.

Leo Aadel, Tallinna tehnikaülikooli doktorant