Kvaliteetelamus Pärnust

Volbriööl said soovijad end väärikalt aprillist maisse pidutseda, kuid möödunud kuul kodumaises kunstielus toimunu pole inimeste meelelt ega keelelt kadunud.

Veel on lahti aprilli keskel avatud olulised näitused. Eelmänguna Tallinnas korraldatud Eesti kunstnike liidu aastanäitustele avas Tartus ja Pärnus oma näitused maalikunstnike liit.

Tegu on kuraatorinäitustega: kahe Pärnu näituseprojekti autorid on Mark Soosaar ja maalikunstnike liidu esimees Kreg A-Kristring ning Tartu näitust kureerib vastselt taas Eesti kunstnike liidu presidendiks valitud Jaan Elken.

Nagu väidab näituse tutvustus, ootab Kreg A-Kristringi “Kõrvalhüpe” Pärnu Linnagaleriis töid kunstnikelt, kes on tüdinud oma käekirja või domineeriva idee lummast.

Vormiliselt tähendab see, et maalikunstnik oleks soovitavalt võinud teha skulptuuri või installatsiooni ja videokunstnik vahelduseks pintsli kätte võtta.

Sellise pöörde sisu-mõtte üle jäi kunstnikel endal otsustada ja peab lootma, et näitusel osalenud selle leidsid.

Igaüks oma liistudega

“Kõrvalhüppest” jääb üldmulje, et eriti radikaalselt ei ole keegi seda võimalust kasutanud. “Karvamaalija” kuulsuse omandanud fotorealisti Ilmar Kruusamäe abstraktsed maalid võivad hetkeks kummastada, kuid vaid seda, kes ei tea, et kunstnik on sama laadi varemgi harrastanud, küll mitte niivõrd näituste tarbeks. Neutraalne dekoratiivne seinakaunistus müüb hästi.

Teine fotorealist, Pärnust pärit noorema põlvkonna esindaja Janar Puuram eksponeerib siira otsekohesusega nii oma väljakujunenud käekirja kui domineerivat ideed. Puuram, kes viimasel näitusel Sammas galeriis esines enda tüdruksõbra fotode järgi maalitud piltidega, pole siingi fotole ega oma modellile truudust murdnud.

Mall Nukke maalitud toolid, mis lubavad istuja tagapoolt lakkuda ja musitada, on jätkuvalt nukkelikult iroonilised ja neopopilikud.

Reeglina on jäädud oma liistude juurde, ja võib-olla ongi tore. Situatsioonis, kus teatud mallid omandanud isik/isiksus pannakse tegema midagi enesele harjumuspäratut, on naiivsust, millel on nii oma võlu kui valu.

Lapseliku avastamisrõõmu kõrval võib jääda domineerima pealetükkiv meelelahutuse efekt. Tsirkuses pannakse koerad tagajalgadel kõndima, klassiõhtul kästakse poistel võidu kartulit koorida ja telesaates tuntud inimestel, kes ei ole lauljad, viisijuppi veeretada. Rahvale meeldib.

Samal ajal on tegu mänguga, kus kaasamängija kogeb kindla peale midagi enamat kui pelk pealtvaataja.

Ühendav kolmkümmend

Mark Soosaare kureeritud näitus “Liblikapüüdjad” oma residentsis - Pärnu uue kunsti muuseumis - on rajatud samanimelisele Kaarel Liimandi maalile. 1933. aastal valminud maal, mis muuseumi suures saalis troonib, on laenatud Eesti kunstimuuseumi kogudest.

Pildil on kujutatud alasti poisikest, püüdmas tüdrukut, kes omakorda liblikat haarab. Kunstnikelt on oodatud Liimandi teema arendust, “oluline on kuuluvus liblikapüüdjate maailma”, nagu teatab näituse tutvustus.

Väljas on nii konkreetse projekti tarvis loodud teoseid kui juba näitustel osalenud maale. Viimased on reeglina kunstiliselt tugevamad, aga sobivad etteantud kontseptsiooniga. Kuraatori suunav käsi on selgelt tajutav, kuid kindlasti ei konkureeri see kunstiteoste endiga, nagu kohati näib juhtuvat Linnagaleriis.

Saali tähtsaimal, algupärase “Liblikapüüdjaga” seinal on peale näituse nimiteose vaid kaks maali: Evald Okase “Punane õun” ja Andrus Joonase töö “Aledoia” sarjast. Esmapilgul märkab vaataja kindlasti, et Joonase maal harmoneerub “Liblikapüüdjatega” pruunika koloriidi tõttu ja et Okasel on Liimandiga sarnane kompositsioon.

Järgmisena tuleb arusaam sellest, kuivõrd hästi on sellel seinal kokku toodud, kui mitte kokku võetud uus ja vana, minevik ja olevik, 20. sajandi algus ja lõpp, kahe erineva sajandi alguse eesti kunst (Okase ja Joonase maalid on valminud sel aastal).

Kõrvuti on paigutatud Pallasega seotud Kaarel Liimand, üle kõige klassikalist akti armastav Evald Okas, kelle looming pääses esimest korda kunstinäitusele nendelsamadel kolmekümnendatel aastatel, kui Liimandki oma peateosed maalis, ja iseõppija Andrus Joonas, kelle suhe kolmekümnendatega seisneb selles, et ta on oma eluaastatelt nii kaugele jõudnud.

Sarnaselt Linnagaleriiga on sellelgi näitusel oma fotorealist, kes on üks suuremaid üllatajaid. Seda sellepärast, et fotorealism pole Eestis ega kusagil piiri taga millegipärast naiste ala. Meeli Paldroki maalitud altkulmu põrnitsev nunnarüüs olevus näeb küll välja nagu päris (kunst).

Kes otsib nendelt aastanäitustelt esteetilist naudingut, selle ka saab, kes otsib intriigi, peaks sellegi leidma, kuigi vahest rafineerituma kui Tallinna kunstihoones aset leidnud lastepornoskandaal. Kvaliteetne kunstielamus on igal juhul garanteeritud.

Ave Randviir

Tagasi üles
Back