Margit Sooniste naudib lapsega kodusolemist

Kui ekslinnapea Andres Sooniste ametiaeg olnuks pikem, võinuks ta olla esimene Pärnu meer, kel kodus vastsündinud poeg. Uute linnakodanike sünni puhul üleantav hõbelusikas tulnuks tal ulatada abikaasa Margitile.

Uus-Sauga tänaval lösutavad eramajad on tagasihoidlikult lihtsad, avarate ja romantiliste siseõuedega. Ühes majadest elavad Soonisted. Päris oma kodu on neil kolmandat aastat.

Pere elurütm on tihe. Hommikul punkt kell seitse saadetakse ära Andres, kes sõidab tööle Tallinna.

Paar tundi hiljem, kui päike juba kõrgel ja kõrvetab, on majas vaikus. Hiiglasliku elupuu varjus on titekäru, kus magab 25. mail kahekuuseks saav Mattias Andres, seitsmeaastane Anna on lasteaias ja pabistab natuke, sest õhtusel emadepäeva peol tuleb tal rühma missivõistlusel esineda. Üheksane Jõnn on koolist saabunud ja virutab koolikoti laia kaarega seljast.

Pereema Margit saab lõpuks aega terrassile tulla. Brünett, soojade silmadega naine vaatab asjalikul moel kärus magaja üle, võtab siis istet ja kõlgutab rahulolevalt jalgu.

Selgub, et Margit on põline võrukene, künklikul sisemaal kasvanud. Teel Võrru, pärast Kanepit, hakkab tal hing sees laulma, sest küngaste ja mägede vahel kasvanu loomus võib tasandikuga harjuda, kuid Lõuna-Eestit ta ei unusta.

“Ma ütleksin, et pärnakad on laiahaardelisemad ja lõbusamad, nagu rannikurahvale kohane. Aga võrukestes on rohkem sügavust ja süüvimist,” toob naine välja erinevused.

“Margit, kas kolm last oli teie unistus?” pärin.

“Noo, ma ei ütleks, et ma veel lõpetanud olen,” ütleb ta naerma puhkedes. “Ma pole kunagi endale piire seadnud, kas peres peab olema üks, kaks või kolm last, pigem olen võtnud elu nii, nagu ta on, ja elan tänases päevas,” lausub naine.

Sooniste pere esimene laps, poeg Jõnn, sündis Tartus, kui Margit ja Andres olid üliõpilased: Margit õppis ülikoolis matemaatikat ja Andres põllumajandusakadeemias maakorraldust.

Tähtsad asjad elus

Andres on viibinud kõikide oma laste sünni juures. Ta oli ka tänavu märtsi lõpul ootel ning valmis töid ja tegemisi katkestama, et Margiti kõrval olla.

“Jõnn sündis Tartus. Ega arstid just ei kutsunud, ta ise küsis luba,” ütleb Margit.

Arstid pärinud vastuseks, kas mehel kittel on kaasas. Mis kittel? Seejärel teatati, et kui kitlit pole, siis sussid peaksid ikka olema. Andres tormas ühikasse susside järele ja jõudis õigeks hetkeks kohale.

“Esimesel sünnitusel on naised kõige abitumad, on ääretult tänuväärne, kui mehed saavad sel ajal juures olla,” lausub Margit. Ta lisab, et on asju, mida pole võimalik sõnadesse panna. “Ega ma lähe oma meest tänama, aga hinge jääb toe tunne. See ongi tähtis,” kõneleb Margit ja kiigutab vahepeal kärus kisama hakanud pisipoega.

Aasta pärast matemaatikateaduskonna lõpetamist sündis Anna.

Tundub, et Margitil on iga asja kohta oma arvamus, sest ta süveneb ilmse mõnuga kõige erinevamatesse teemadesse. Võiks arvata, et ta on pedagoogiks sündinud, kuid nii lihtne see pole.

Tuleb välja, et õpetaja elukutset on Margit sootuks peljanud, sest sattus praktikale mammutkooli. Kogemus oli sedavõrd hirmutav, et tahtmine õpetajatööd teha kadus aastateks.

Kaks aastat tagasi otsustas Margit end uuesti koolis proovile panna ja tegi seda temale omase otsustavusega: võttis nädalas 35 tundi. Õpetas matemaatikat ja informaatikat kodumajanduskoolis ja Sütevaka humanitaargümnaasiumis.

“Ega ma kiida ennast selle eest tagantjärele, et nii palju tunde võtsin. Aga ellu jäin. Suure klassi ees ei jää sa õpetajaks, võid olla vaid juhendaja,” tõdeb kaks talve lapsi õpetanud Sooniste.

Haridusminister toonitas ühes sõnavõtus, et õpetajal tuleb olla tänapäeval veel sotsiaaltöötaja, meenutab Margit. Samal ajal on riigi hariduspoliitika vastuoluline, sest majandusliku kokkuhoiu eesmärgil liidetakse väiksemaid kutseõppeasutusi, nagu juhtus Pärnu kutsekeskkooli ja majanduskooliga. Ka kohalikud omavalitsused eelistavad mammutlasteaedu ja -koole.

“Suures majas muutuvad nii õpilased kui õpetajad anonüümseks ja tagasilöögid ei lase end kaua oodata. Koolivägivalla juhtumid, kus otsitakse hiljem süüdlast, ongi üks tulem,” usub kolme lapse ema.

Eelarvamusteta otsis ta lastele esmalt sobivat lasteaeda ja siis kooli. “Valisin südamega. Päikesejänku on väike ja lapsekeskse suhtumisega, väike vabakool jällegi täiesti uus nähtus kohalikul haridusmaastikul,” libiseb naine hingelähedasele teemale

Vaimne allasurutus hävitab last

Margit tunnistab, et enne poja koolipanekut oli ta paanikas, sest ei suutnud kooli valida.

Väikse vabakooli nimi pettis esmalt, sest tundus, et tegemist on Steiner- või Montessouri-tüüpi kooliga.

Siis avanes tal võimalus sõita koos Andresega Taani sealsete vabakoolidega tutvuma.

Margit tunnistab, et nähtu muutis põhjalikult nende kui lapsevanemate arusaamu hariduse eesmärkidest.

“Tuleme nõukogudeaegsest koolisüsteemist. Me ei julge mõelda, et saab teisiti, veel vähem on neid, kes julgevad teisiti teha. Meil Andresega polnud enam mingit kahtlust, kuhu oma lapsed riburada õppima panna,” lausub Margit. Teist sellist kooli nagu Pärnu väike vabakool pole terves Eestis ja nii tuleb pärnakatel olla omamoodi lipulaev.

Margit ei halvusta tavakooli, ta usub lihtsalt, et mida tugevamaks saab lapse isiksus lasteaias ja koolis, seda kergem on tal hiljem elus.

“Võin lapsele teha mööndusi õpitulemustes, aga ma ei tahaks iialgi, et ta oleks vaimselt alla surutud veel enne, kui ta hakkab oma elu üle otsustama. Tahan, et õppimine ja maailma avastamine oleks rõõm, et laps poleks hindamisobjekt. Teadmised üksi ei vii elu edasi,” lausub Margit mõtlikult pilku kaugusse suunates.

“Olen elanud nii, nagu olen jõudnud, olen töötanud korraga ka nelja koha peal. Tööelu tõmbab niiviisi rattasse, et pole aega arugi pidada. Olen mõistnud, et lastega saavad suhted korras olla vaid siis, kui sul on nende jaoks aega, ja kõike ei pea elus tegema, mõne asja võib ka tegemata jätta,” ütleb Margit rahutuks muutuvale võsule lutti suhu torgates.