Pärnu täna: Ülejõe linatööstus ja Beti ait
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülemöödunud sajandi keskel arenes Pärnus jõudsalt linatööstus, linatöösturite-eksportööride Schmidti, Jacke, Gonze ja teiste linaaidad töötasid täie koormusega.
Välismaa, peamiselt Inglismaa riidevabrikud vajasid rohkesti toorainet, puhastatud lina, mistõttu lokkavad linapõllud olid tollases Eestis tavaline pilt.
Suur-Gildi kaupmeeskonda kuuluvad baltisaksa ja inglise ärimehed arendasid siinsetes linnades linapuhastamist ja -väljavedu.
Pärnule kui heale sadamalinnale kuulus selles vallas eriline koht. Tulus äri ärgitas linna äärealadel uusi linaaitasid püstitama või laiendama varem ehitatud laohooneid.
1879. aastal Adalbert Lange koostatud Sauga jõe kalda krundi plaanil paiknesid linatööstuse hooned ja aidad, mida oli enne maavalduse kaardistamist ulatuslikult ümber ehitatud linnaarhitekt Reinhold Guleke (töötas Pärnus 1875-1881) projekti järgi.
Uue planeeringuga suurenes sealsete ehitiste arv 13ni. Teiste hulgas võeti vastu A. Lange ja Co-le kuuluv kolmekorruseline punastest tellistest linaait, mida me tunneme Beti aida nime all.
Aita varjas Tallinna-Posti (nüüd Jannseni tänav) uulitsalt esindusliku paraadukse ja varikatusega härrastemaja.
Projekteerimis- ja ehitustööd jäid linnaarhitekt Guleke Pärnus töötamise perioodi.
See, miks A. Lange ja Co lõpetas Ülejõel linatöötlemise ning kuidas eksport-importtehingutega tegelev Thomas Beti firma Bett ja Co 1890. aastal kesklinnast Lange kinnistule kolis, pole päris selge. Silmanähtavat põhjust poleks olnud.
Inglastest velled Thomas ja William Bett ning hiljem Thomase poeg Kraford Bett juhtisid vahelduva eduga Sauga jõe kaldal linatööstust 1916. aastani, mil Euroopas vähenes Esimese maailmasõja tõttu riikidevaheline kaubavahetus järsult või lakkas.
Tegelikult oli kauba väljavedu Pärnu sadamast katkenud täielikult juba 18. augustil 1915. aastal, mil Saksa sõjalaevad blokeerisid uputatud alustega muulidevahelise sadamasse sõidu tee. (Mõni allikas väidab, et seda tegid venelased Pärnu komandandi polkovnik Rodzjanko käsul ise.)
Pikema aja möödudes, 1935. aastal kavatses Inglise firma Bett ja Co turuhindade tõusu tõttu hakata taas linaga kauplema.
Linaaida ja kaubanduse käivitamine nõudis suuri kulutusi.
Paraku tõi lähiaeg kaasa suured muutused, mida maailmas ringi liikuvad välismaalased ilmselt aimasid, sest enne enamlaste sissetungi ja 1940. aasta riigipööret lõpetas Bett ja Co tegevuse, andis kinnisvara müüki ja lahkus riigist.
Sääraselt lõppes Ülejõel töötanud linatööstuse lugu, mille suurimat rajatist, Beti aita võime Siimu sillalt imetleda kui tollase tööstusarhitektuuri näidet.
Läbi aegade on aita kasutatud muudelgi eesmärkidel. Näiteks 1941. aastal hoidsid Pärnu vallutanud Saksa väed aida müüride vahel poliitilisi vange, kommuniste.
Praegu kasutab aidaruume Beti Ladu (Spiret OÜ).
Feliks Männikov