Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnumaal elav 21aastane Heli kahetseb, et aasta tagasi lehekuulutuse peale välismaale tööle läks. Läbielatud õudused painavad teda siiani.
Võib juhtuda, et teid sunnitakse tasuta tööd tegema ning ebainimlikes tingimustes elama. Heli sõnade järgi ei julge enamik kannatavaid noori oma tööandjaid üles anda, sest kardavad kättemaksu.
Kuidas Heli üldse sellisele mõttele tuli, et välismaale tööle minna? Heli räägib, et oli mitmel korral kuulutustelehes Soov noortele välismaal tööd pakkuvaid kuulutusi lugenud ning ühel päeval otsustas õnne proovida.
Heli helistas kuulutustelehes avaldatud Q-GSMi kõnekaardi numbril ning leppis üksikasjades kokku. Kõnele vastas minu imestuseks meeldiv naishääl, kes rääkis vene aktsendiga. Ta tutvustas end Oksanana, kuid perekonnanime ei öelnud, seletas Heli.
Sai pettusest aru
Neiu räägib nüüd, et sai kohe alguses aru töö illegaalsusest, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Kuid ega ma sellest hoolinudki, sest palka lubati umbes 5000 krooni nädalas, seletas Heli õhinal. Ja kes siis sellist palka ei sooviks!
Töökuulutus lubas teenistust Inglismaal, kuid töökoha täpset asukohta polnud kirjutatud. Kuulutuses avaldatud telefoninumbril vastanud Oksana garanteeris, et tööd jätkub vähemalt neljaks kuuks.
Heli laenas hea teenistuse lootuses tuttavatelt raha, et firmale vahendustasu maksta ning tolliametnike kahtluste hajutamiseks paaripäevane turismireis osta.
Tööd vahendanud firma esindajaga kohtus Heli alles lennujaamas, kus maksis Oksanale 500 krooni vahendustasu ning sai vastu mobiiltelefoni numbri ning mehe pildi, kellega Inglismaal kokku saada.
Õudusunenägu algas
Eestist saadud telefoninumber Londonis ei vastanud ning Heli otsustas ostetud turismipaketi ära kasutada.
Telefon vastas alles järgmisel päeval ning Heli sõitis end Robertiks nimetanud mehe juhatusi järgides väikelinna Barnstapleisse.
Heli hääl reetis, et see, mis juhtuma hakkas, polnud talle meeltmööda. Ta läitis sigareti.
Olin sügavalt üllatunud, sest vastu tulnud mees rääkis puhtas eesti keeles. Ja siis öeldi, et tegelikult tööd polegi ja raha saab ka vähem, lausus Heli.
Neiu pidi maksma töökorraldaja Robertile elamiskulude ja söögi eest 70 naela. Tegin seejärel kaks nädalat põldudel kurnavat füüsilist tööd, kuid siis ei tahtnud Robert mulle ega teistele võõrtöölistele enam süüagi anda, seletas ta.
Heli jutu järgi pandi töölised elama kitsamatesse tubadesse. Mina elasin ühes toas teise eestlannaga, kes oli pärit Saaremaalt ning samuti hea teenistuse lootuses kodunt põgenenud, rääkis Heli.
Kolmandal nädalal töö lõppes ning teenistust tuli edaspidi otsida omal käel. Õnneks sai Heli kahe nädala tehtud töö eest raha kätte, sest edaspidi pidi kulud ise kandma. Olukord läks üha hullemaks: Robert oli kuhugi ära sõitnud, naised tõsteti korterist välja, sest üür oli maksmata. Lõpuks anti naistele teine korter, mille eest teenitud rahaga maksti.
Heli näole tuli väike muie, kui ta rääkis, et üks leedu mees elas põllu äärde püstitatud telgis. Olukord oli ühtaegu kurb ja naljakas, ütles ta.
Püüti vägistada
Kolmanda nädala lõpus tuli Robert naiste jutule ning lubas soovijatele valenime all asüüli taotleda. 50 naela eest vormistatud paberite eest said naised lõpuks korteri.
Heli räägib õudusega, kuidas ühel öösel tungisid nende korterisse sama linna mehed ning püüdsid eestlannasid raha eest seksuaalvahekorda meelitada. Ma naersin kunagi ühte raamatut lugedes, kus oli lause, et mehed püüdsid naisi moraalselt laostada, kuid nüüd ei võta see enam muigelegi, lausus ta.
Kui mehed said keeldumise osaliseks, püüdsid nad soovitut jõuga võtta. Purjus mehed taandusid alles siis, kui Heli appi karjuma hakkas ning meestele gaasi näkku lasi. Vahele astusid ka naaberkorteris elanud tudengineiud.
Purjus mehed jooksid peaaegu püksata minema ja õigesti tegid, sest muidu oleksid nad naiste käest peksa saanud, naljatles ta.
Et eestlannad ei soovinud segadusi, keelasid nad juhtunust politseile teatada.
Arreteerimine ja väljasaatmine
Neljandal nädalal - tööd polnud juba kaks nädalat - ärkas Heli selle peale, et korterisse tungisid politseinikud. Eestlannad arreteeriti.
Nagu selgus, kaebas meie peale tööandja Robert, kes sellega oma nahka päästa püüdis, seletas Heli. Samuti otsis politsei venelasi, kes lähedal elanud lätlasest immigrandi läbi peksid. Peksid sellepärast, et ta läks oma palka nõudma, tõi Heli näite lokkavast kuritegevusest.
Et Robert oli inglise politseile juba tuntud mees, kuid keegi polnud seni tema vastu tunnistanud, pakkusid võimud eestlannadele kokkulepet.
Heli seletas ägedalt zhestikuleerides, et tänu tööandja vastu tunnistamisele jäeti eestlannade passid puhtaks.
Heli seiklused lõppesid paari päeva pärast, kui kuningriik neiu Eestisse tagasi saatis. Politsei kohtles meid hästi, saime korralikult süüa ja mingeid probleeme ei olnud, kiidab ta Briti politseid.
Heli teada kasutas teine eestlanna inglaste ametlikku asüülipakkumist ning jäigi segaduste vältimiseks sinna. Arvan, et ta ei julgenud kodumaale tagasi pöörduda, sest on siin võlgu võtnud ega suuda neid enam tagasi maksta, seletas ta.
Heligi on võlgades, lootused võõrsil kiirelt rikastuda jooksid liiva. Ta on töötu ning elab vanemate kulul.