Leppiku Mihkel oli taas noor

Pärnu spordirahval on tore komme aeg-ajalt kokku tulla, et eri spordialadel üksteiselt mõõtu võtta.

Läinud neljapäeva õhtul said sõudjad ja bridzhimängijad, rühmvõimlejad, purjetajad ja teistegi alade meistrid Tammiste vibustaadionil tunda, kui kerge on vibunooli märklehte lennutada. Hulk nooli lendas võpsikusse ja tulise aplausi pälvisid üksikud õnneseened, kes oma võistkonnale mõnegi silma tõid.

Kobakäppade taustal torkas silma teeneka sõudetreeneri Mihkel Leppiku stiilipuhas laskmine ja hea tihedus, kuigi tema noolepilv kippus kanduma märklehe servale.

„Ma olen viimased 35 aastat vähe harjutanud,” märkis Leppik. „Nelikümmend aastat tagasi olin kõva mees, täitsin esimese järgu ja pakkusin konkurentsi tollastele esinumbritele Roonile, Särevile ja Randmerile.”

Leppik silitas laskeriista, sättis noole laskeasendisse, tõmbas elegantse liigutusega vibu vinna ja hetk hiljem maandus nool märklehe punasesse tsooni.

„Algajate vibudel ei ole sihikuid peal, polegi imestada, et esimesed kümme noolt lehdavad, kuhu tahavad,” torises Mihkel ja meenutas Eesti vibuspordi algaastaid.

Kuuekümnendate algul toodi Harkovist küll vibud, kuid nooli ei jätkunud. Mehed voolisid kuuselauast tooriku, mille esiotsa istutati püssikuul ja taha liimiti kalkunisulest stabilisaatorid.

“Tore, et sai jälle oma noorusaegu meelde tuletada,” ütles Mihkel ja seadis sammud mesikäpa pildiga märklehe poole. “Proovin, kas saan karule pihta.” (PB)