Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ega suuremat koormat anta, kui kanda jõuad

19. juuni 25 aastat tagasi muutis Elviine Klokmani elu täielikult. Sel ööl sattus tema äsja üheksanda klassi lõpetanud poeg raskesse avariisse ja invaliidistus kogu eluks. Ainult üks mõtlematu temp, poistega võõras autos Tallinna sõit, lõpetas nii ema kui poja tulevikuunistused.

Elviine hämmastab juba esimesel silmapilgul. Tema rõõmsameelne ilme ja naerused silmad on tänapäeval üsna haruldased, eriti vanemate inimeste juures. Eriti veel, kui tead, millist elu ta viimased aastad on elanud.

Päris üksi pole me jäänud

Öeldakse, et sageli jääb inimene oma muredes üksi. Elviine sellega päri pole, temal olevat elus palju abilisi. Kohe pärast pojaga juhtunud õnnetust olid haigla neuroloogiaosakonna ja polikliiniku õed-arstid väga abivalmid ja lahked.

Erilise soojusega räägib Elviine tohter Ruth Soekõrvast, kes on perele tõeline sõber ja kelle abi ning õpetused on neile kogu aeg toeks olnud. Tema soovitusel sai poeg Peep pimedate ühingu liikmeks.

“Algul oli Peebu tervis parem, siis suutis ta kahe kepi abil isegi veidi liikuda,” jutustab ema. “Ta käis siis iga päev ühingu töökojas ja tegi tööd - kaks harja päevas. Ega see töö pärast käimine olnudki, see oli rohkem seltskonna pärast, sest professor Raudam ütles, et noor inimene läheb üksi nelja seina vahel hulluks.”

Palju abi oli sanatooriumituusikutest, mida Peep ja Elviine said mitu aastat järjest. Ka kingitusi tehti: makk, raadio ja muidki asju.

Pärast seda, kui Elviine abikaasa 21 aastat tagasi suri, läks elu muidugi keerulisemaks. Ka Peebu tervis halvenes, kui selgus, et ta ei olnud võimeline Tallinnas invaliidide koolis ametit õppima. Sellest ajast Peep enam ise ei liigu ning ema peab kogu aeg kõrval olema.

Elviine ja Peebu kodus vanni ei ole ja pesemiseks tuleb saunas käia. Sellega on küll suuri probleeme olnud. Mõnda aega käidi Tammsaare tänava päevakeskuse saunas. Aga see maja müüdi maha ja siis ei saanud ema poega tükk aega sauna viia.

Appi tuli Sirje Nõmm sotsiaalametist, kes organiseeris asjad nii, et ema-poega saavad tavalise saunapiletiga tunnisaunas käia. Seda muidugi ainult neljapäeval, kui saunalisi vähe. Vanem poeg käib abiks ja nii tullakse kõigega toime.

Sirje Nõmme kiidab Elviine eriti. Tema saatnud talvekütteks klotse ja isegi mehed, kes need klotsid ära ladusid.

“Abi on igast asjast, kui tohter Ada Kraak mind kallistas ja heaks emaks kiitis, võttis see südame nii soojaks,” jätkab Elviine heade inimeste nimetamist, lisades oma venna Lembit Lassi ja väsimatu vanema poja Tiidu.

Elviine meenutab aega, kui ta veel ise ratastooli lükata jaksas. Siis käisid nad Peebuga kontserte kuulamas ja kõigil vabaõhuüritustel. Tihti istusid mere ääres ja nautisid loodust.

Nüüd Elviine enam ei suuda. Tal on endal kolm operatsiooni selja taga ja lülisammas omadega läbi.

Elu on ka muidu karmimaks läinud. Ravituusikuid nii lihtsalt enam ei jagata, sest tahtjaid on palju. Aga see-eest maksab linn nüüd ühele abilisele, kes vahetevahel poes käib.

Ilusaid asju on ka

Puuetega inimeste koda on lubanud leida noore mehe, kes Peepu tõsta jaksaks ja temaga väljas käiks, sest trepist tuleb Peep süles üles tuua. Astmeid on küll vaid mõni, kuid seni pole ükski abiline pidama jäänud.

“Kuid toredaid inimesi on palju,” ütleb Elviine ning jutustab, kuidas Pärnu hotelli meestejuuksur nii tema kui Peebu juukseid odavalt lõikab ja Elviinele veel soengugi teeb.

Aga pühi peetakse Klokmanite imepuhtas kodus alati. Siis küpsetab Elviine pirukaid, teeb ise tordi, sült ja muud peotoidud tuuakse lauale ja külla tulevad sõbrad ning sugulased. See on nii loomulik, et nad käivad: Elviine ja Peep ju minna ei saa, aga üksi neid ei jäeta.

“Õhtuti istume kahekesi televiisori ees ja meil on hea olla. Oleme kenasti toime tulnud,” võtab Elviine oma elu viimased 25 aastat kokku.

Tagasi üles
Back