Pime mees Ilmar Muttik tüütab oma iseseisvusega ametnikke

Vihmasele ilmale vaatamata ootab Ilmar Muttik külalist Surjus oma talu õues. Peremees tahab olla kena, ehkki kutsus ajakirjaniku häda pärast: ametnikud ei aidanud tal tema oma maid harida ja need jäid nüüd sööti.

Teeääred on täis ketitatud lambaid, kes kargavad kahte lehte laiali. Meisterlikult kõnnib Ilmar lambakettide vahelt koos külalisega majja.

Maja on nüüd lõpuks tema oma, ehkki paari aasta eest tahtis üks funktsionäär seda majapidamist endale suvekoduks. Muttik ei tahtnud eest ära minna ja maja endast tühjaks teha. “Ahne funktsionäär võttis kätte ja suri suure viha pärast ära,” muigab pime mees kurvalt.

Nägijana sündinud

Pärast Ilmari pimedaks jäämist on teda tahetud korduvalt hooldekodusse nügida. “Vallal oleks lihtsam, kui minusugune oleks jalust ära,” kurdab mees. “Aga hooldekodus kuluks minu peale tuhandeid kroone. Praegu elatan ennast ju ise ja elan enam-vähem inimväärset elu.”

Elu aeg kõva töörabaja olnud Ilmar jäi pimedaks suhkruhaiguse ja mitme järjestikuse trauma tõttu. Tema õnnetuse tõttu ei pidanud abielu vastu ja ta jäi Surjusse päris üksi oma rada kõndima.

Kõnnib küll. Õue peale on tal veetud heinapallinöörid. Neidpidi kõnnib silmitu mees kuuri, sauna, kaevu juurde, lauta ja põllule. Paraku on kõigi kohtadega, kuhu ta kenast puhtast majast kulgeb, midagi üsna valesti.

Sauna ei suuda ta omal jõul lõpuni ehitada. See seisab ja laguneb, surnud rott vannis. Kas vald peaks aitama? Ei peaks, aga võiks ju küll. Kaevu äärekivid on iga hetk veepõhjatusse prantsatamas - seegi pole otseselt valla asi.

Aga kuna mõnel päeval on Ilmari õuel mängimas näiteks neliteist külalast, kellele meeldib see leebe ja rahulik mees, võiks vald kaevu turvaliseks kõbida.

“Lauda pean kardetavasti lammastest tühjaks tapma, sest ametnikud ei aidanud mul maad harida ja kaera kasvatada,” kaebab mees. Oma jutte rääkides liigutab ta silmi mööda vestluskaaslast täpselt nii, nagu nägijadki. Mälestus on silmalihastes alles.

Imetleb vilunumaid

Ilmar imetleb pimedaid, kes on temast kauem pimedad olnud. Ta teab üht sisemaa naist, kes peab palju suuremat hulka loomi kui tema, ja aktiviste pimedate seas, kes linnast linna rändavad ja vaegnägijate elu Eestis täisväärtuslikumaks püüavad muuta.

“No küll on osavad!” tunnustab mees neid, kes temast vilunumalt pimeda elu elavad. “Tean naisi, kes käsikaudu endale meigigi tehtud saavad.”

Talle käib abiks üks kaheksakümneaastane tädike, kes vajab isegi abistajat. Paraku ei tule valla pakutava 400kroonise kuupalga eest ükski elujõulisem inimene Ilmarile appi süüa keetma ja koristama.

Lammaste eest hoolitseb mees üksi: kõnnitab neid karjamaa ja lauda vahet, ravitseb, pügab ning mis seal salata, häda korral veristab ka.

Kanu tahaks ta pidada rohkem, kui tal neid niigi on. Kui aga vilja kasvatada ei saa, pole võimalik loomi-linde pidada.

“Vald tegi väga kummalise käigu: jagas minu maja juures oleva maa pooleks niimoodi, et pean oma maadele üle naabrimehe maa koperdama. Pääsen oma maale läbi jõe, millest nägijadki läbi ei saa, või viiekilomeetrise ringiga,” kurdab silmitu.

Aidatagu kodus elada!

Ega Ilmari soovid teab mis suured ole. Toas kukub ahi kohe voodisse, selle võiks kodukant üles kõbida.

Põllumajandustöödega võiks olla nii, et künd-külv-koristus ei tähendaks iga kord lõputut anumist, mis lõpeb pahatihti nulliga ja laseb maad raisku.

“Paar aastat söötis seisnud maa vajab edaspidi juba tohutut umbrohutõrjet,” pahandab talumees, kelle mõõduka suurusega põllu harimiseks ei leitud vallas seda tunnikest tehnikat.

Kodanik Muttik teab, et ta on nii valla- kui maakonnavalitsuse oma palvekirjadega ära tüüdanud. Ikkagi peab ta oma erivajadusi piisavalt väikesteks, et ametnikud võiksid aidata neid lahendada.

Kujutage ise ette, et olete üksik silmitu inimene, kes saab kuus alla poolteise tuhande krooni ja põeb raskekujulist diabeeti, mistõttu on kogu aeg vaja kalleid ravimeid.

Te peaksite end mitu korda päevas süstima, nägemata, mis teie ampullides õigupoolest on. Küllap teiegi paluksite, et teil aidataks rohtusid osta ja maad harida.

Ja et abilinegi saaks koos teiega linna tasuta bussisõidu, mitte teie ei peaks seda kinni maksma. Ja nii edasi. Edasi oleks ilmselt sedasi, nagu Ilmariga on: ametnikud on temast tüdinud ja tal ei ole kuhugi pöörduda.

Hääl on õnneks

Naljakaid lugusid juhtub ka. “Mulle sõitis ükskord siia üks teine pime ilma saatjata külla. Tuli bussist maha. Olin tal vastas, et ta mööda heinapallinööre ja krõbisevaid kilemärgiseid enda juurde juhatada. Läks hulk aega, enne kui taipasime, et teine on läheduses olemas, lihtsalt mõni meeter eemal. Hääl on õnneks olemas.”

Mees naerab oma ilusat tervete hammastega naeratust. Tal on seljas kenad puhtad riided, teised ihuvarjud tagatuppa käepäraselt nööri peale riputatud.

Tema tehtud tuli köeb pliidi all. Ja ta peab pingsalt meeles, mis kuupäeval just miski juhtus. Et mälu ja ajataju kuidagigi vormis hoida.

“18. mail pimedate ühinguga Elurõõm Pärnus mere ääres jalutamas käies sain nohu. Siiamaale kestab,” on murelik mees, kelle majal hoiab seestpoolt silma peal must ujeda olemisega kass ja väljastpoolt vana vaikne kollikoer.

Kui Ilmarile Surju külla lähete, pange targu jalga jalatsid, mis sääri kaitsevad: kui lambakari ehmatab, käivad kinni pandud loomade ketid mööda teie sääri.

Teie ju ei kuule nii täpselt kui Ilmar, kuhu poole ja kui kiiresti läheneva keti eest ära astuda.