R, 2.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pärnu täna: rootsi haudadest ja Jaani kirikust

Pärnu täna: rootsi haudadest ja Jaani kirikust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Ligikaudu sada aastat asus Pärnus Hommiku ja Põhja tänava nurgal meetrikõrguste seintega maakivist ristkülik, mille nurkades seisid ahelatega ühendatud kivisambakesed ja keskel kivialusel malmrist. Algul oli riste koguni kaks. Rahvasuu kutsus seda paika rootsi haudadeks.

Tegelikult oli see Püha Johannese (Jaani) kiriku mälestisehitis.

Lugu algas nii.

Pärnu 1533. aasta suures tulekahjus lendas õhku läheduses asuv Valge (Püssirohu) torn ja lähima maja omanik Giese Kettler hukkus koos oma pere ning lähikondsetega leekides. Kettler oli viimase ordumeistri ja hilisema Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleri lähisugulase sohilaps.

1541. aastal ehitati sellele kohale tihti vahetuvate omanikega kõrts.

Kolmkümmend neli aastat hiljem (1575) vallutasid linna venelased ja valitsesid siin seitse aastat. Zapolje rahulepingu järel nad lahkusid ja andsid linna 1582. aastal üle poolakatele.

1. juunil 1582 saabus Pärnusse katoliku preester Fabianus Quadrantinus ja saavutas Nikolai kiriku üleandmise katoliiklastele. Pärnu vaprad luterlased ei pidanud teda aga oma hingekarjaseks ja hakkasid oma talitusi pidama kas ühes eramus või moskoviitidest maha jäänud väikeses jumalakojas.

Sama aasta 7. detsembril andis Poola kuningas Stephan Batory Pärnule privileegi, milles muuhulgas kindlustas pärnakatele luteri usu kommete ja talituste vabaduse ning lubas neile anda isegi kiriku ehitamiseks ühe peremeheta ja lagunenud maja krundi.

Staarost Johann Liesnowolsky määras raele selleks endise Giese Kettleri krundi, mida ametlikult kinnitas 17. aprillil 1590 kuningas Sigismund III.

21. mail 1590 kutsus raad kokku linnakodanike nõupidamise ja teavitas, et on tarvis alustada kiriku ehitamist.

Kiriku nurgakivi pandi 12. augustil 1590.

1593. aastast tegutses mittesakslaste jutlustajana Jacob Lorentz (ka Laurentsius Jacob), kelle Pärnu raad 1599. aastal eesti koguduse esimeseks pastoriks kinnitas.

H. Laakmann kirjutab, et Püha Johannese (rahvasuus Jaani) kirik valmis 1593. aastal. J. Hasselblatti andmeil lõpetati ehitus 1609. aastal.

1600 läks linn rootslaste valdusse ja Nikolai kirik uuesti luterlastele.

Nälg ja katk laastasid linna ning 1603. aastal oli linnas elus vaid kümme kodanikku. Nelja aasta pärast oli neid juba 36.

6. märtsil 1609 vallutasid linna taas poolakad ja loomulikult vahetusid Nikolai kirikus usklikud.

Et linn oli peaaegu kodaniketa ja viletsas majanduslikus olukorras, siis vaevalt jõuti sellel ajal kirikut ehitada.

Küllap tähendab Hasselblatti märgitud 1609. aasta, et järjekordselt tuli protestantidel koonduda Jaani kiriku ümber.

1617. aasta augustis vahetus Pärnus taas võim: poolakate asemele tulid siia 93 aastaks rootslased.

Ilmselt määrati siitpeale Nikolai kirik sakslastele ja Jaani kirik eestlastele.

Järgnesid nurinad kiriku nigela ehitusviisi üle. Kord sai kirik kannatada tulekahjus, mille põhjustasid Valges tornis asunud sõdurid. 1642. aastal remonditi kirikut, ehitati kõrvale torn, varustati kelladega ja uue tunnikellaga.

Bürgermeister Klaus Peters laskis oma ametiajal (1685-1694) Hollandi ehitusmeistril Adrian Bollardil kirikusse koorid ehitada.

1688 lasti Samuel Austermanni juures kirikule uus altaripilt maalida. Hasselblatti andmeil toimus see kõik aga 1672. aastal (v.a altaripilt).

Sajandi lõpul sunniti eestlasi taas oma kirikust lahkuma. See võeti garnisonile ja hakati kutsuma Soome kirikuks, sest enamiku garnisonist moodustasid soomlased.

Põhjasõja päevil kapituleerus linn venelastele 12. augustil 1710.

Ilmselt vähesed ellujäänud said oma kiriku tagasi, aga 16. veebruaril 1714 teatas Jaani kiriku eestseisja Hinrich-Wilhelm Raschau Pärnu raele, et linnakomandant Panin on lasknud eesti kiriku uksed pitseerida ja nõudvat võtmeid.

Raad viivitas võtmete väljaandmisega ja alustas kirjavahetust kubermanguvalitsusega Riias.

5. märtsil nõudis polkovnik Panin uuesti võtmeid, ähvardas bürgermeister Landenbergi ja kiriku eestseisuse peavahti panna ning laskis sepal välimise kirikuukse avada.

Järgnes 29 aastat sõda Jaani kiriku omandiõiguse pärast, kus raehärrad kaitsesid linna õigusi, kuigi neid vastupanu korral ähvardati isegi vangla ja vara konfiskeerimisega. Juhtus, et komandandist polkovnikule anti isegi 40 tukatit altkäemaksu.

Esiotsa oli aga polkovnik täis otsustavust ja 16. juulil õnnistati kirik kreeka-katoliku jumalateenistuseks.

Järgnes pikk kirjavahetus Pärnu rae ja riigivalitsuse vahel kiriku küsimuses ja 1731 saavutati kiriku linnale tagastamine, kuid seda ei saadud enam kasutada, sest kirik oli õigeusu kombe kohaselt õnnistatud.

Pärnu raehärrad, kes iga riigi ja valitseja vahetumise korral olid osanud linnale privileege välja kaubelda ja kel olid pikaajalised kogemused riigivõimude palvekirjadega pommitamisel, ilmselt suutsid keisrinna Jelizaveta niivõrd ära tüüdata, et nendest pääsemiseks annetas ta 1741. aastal Pärnut külastades 6000 rubla (hiljem veel 2000) uue kiriku ehitamiseks Pärnusse. Selle raha eest ehitati Eliisabeti kirik.

Käest kätte rännanud Jaani kiriku seisukord polnud ilmselt hiilgav, sest kui keisrinna Jekaterina 1764. aastal Pärnut külastas, andis ta käsu ja raha venelastele uue kiriku ehitamiseks, mis valmis 1767. aastal.

Seejärel Püha Johannese (Jaani, Uspenija Bogoroditsõ) kirik lammutati. (Kiriku lammutamisaastaks on pakutud mõnes allikas ekslikult ka 1760. aastat - toim).

Peaaegu sada aastat hiljem, 1861. aastal tähistati Jaani kiriku asupaik riigivalitsuse soovil linna poolt malmristidega mälestisehitisega, mida rootsi haudadeks kutsuti.

Suurem rist oli ilmselt mälestus kirikust ja kirikuaeda maetuist, väiksem rist pidi rahvasuu järgi tähistama vaenlase vastu võideldes langenud ohvitseride matmise paika. Aga et pärast 1710. aastat polnud Pärnus lahinguid toimunud, siis märkis see tõenäoliselt Jaani kiriku kalmistult ehitamise ajal leitud surnuluude matmispaika.

Eelmisel sajandil rootsi hauad likvideeriti.

Allikad: Koguteos “Pärnumaa”. J. Hasselblatt, “Pärnu Eliisabeti kiriku ajalugu”. H. Laakmann, “Jaani kirikust ja eesti keeles jutlustajatest keskajal Pärnus”, Pärnu Supelus-almanahh 1933. Kogumik “Pärnu Eliisabeti kogudus”.

Olaf Esna

Tagasi üles