Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hansapäevil ja hiliskeskajal polnud Pärnus sadamat selle sõna tegelikus mõttes. Jõkke pääsesid vaid kerged ja väikesed purjepaadid. Kaubalaevad seisid reidil ja last veeti laevadele aerupaatidega. Sellega tegelesid enamasti eestlastest mündrikud.
Jõgi oli kuivadel suvedel nii madal, et Loosi alt (Ringi tänava lõpust) sai talumehevankriga üle sõita: vesi ulatus vankripõhjani.
Rootsi ajal oli samas ülesõiduks parv, mille köis oleks suuremategi laevade jõkkesisenemist takistanud. Kuna laadimine oli tormidega ohtlik, tuli see päevadeks katkestada ja lossivad laevad sõitsid neemede taha varju.
Keisrinna Katariina ajal (valitses 1762-1796) oli Pärnu kaubanduse õitseaeg tänu tollisoodustustele ja sadama töö parendamiseks ehitati jõesuudmesse tammevaiadest muulid, mille vahelist faarvaatrit püüti ilmselt süvendada. Ehitusaeg ei ole täpselt teada, kuid muuli jäänused paistavad kohati tänaseni.
Sadamasse tormivarju pääsesid tõenäoliselt väikse tonnaazhiga purjekad. Saabuvate laevade arv tõusis tollal 60-lt 100 laevani aastas. Väljaveos ületas Pärnu Tallinna.
Küllap oli jõesuu pidev lahtihoidmine tülikas. Krimmi sõjani (1853-1856) randusid sadamas keskmise suurusega purjelaevad ja nende laadungit täiendati tavaliselt siis, kui nad olid jõudnud vabasse vette.
Krimmi sõja ajal oli sadam mereblokaadi tõttu kaks aastat suletud.
1855. aasta 30. augustil ja 1. oktoobril ilmus Inglise-Prantsuse laevastik Pärnu alla. Ohvitserid käisid maal ning nõudsid kokkusaamist Pärnu linnapeaga, kes pidi tõestama ja kinnitama, et Pärnus ei ole Vene sõjaväeosi. Pärnut ei tulistatud.
1860. aastate algul valmis projekt, mis nägi ette massiivsete kivimuulide ehitamise Pärnu jõe suhu. Tööga alustati 1863. aasta talvel, kui paks jää oli katnud mere ja jõe.
Muuli jooksusiht märgiti jääle ja ümbruskonna talumehed said tasuvat tööd: vedasid regedega kive ning haokubusid.
Sihil raiuti paras tükk jääd lahti, haokubud lasti põhja ning nendele kuhjati sadade tonnide viisi suuri kive. Tööd tehti intensiivselt ja ilmselt 1865. aastaks olid mõlemad muulid valmis. Nende otstele ehitati tulepaagid, et hõlbustada öist sissesõitu.
Muulide valmimisele järgnenud süvendamisest algas Pärnus merekaubanduse tõusuaeg.
Sadamakaid ehitati enam-vähem välja ja jõkke pääsesid varasemast suurema süvisega laevad.
Pärnust veeti tol ajal välja metsamaterjali ning lina. Kaubanduse teine tõusuaeg kestis umbes 1877. aastani, järgnes aeglane langus, sest raudteega ühendatud Tallinn ja Riia neelasid kaubanduse endasse.
Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal tulid Pärnu lahte Saksa miinilaevad ja uputasid pärast tulevahetust Kihnu lähedal Vene suurtükilaeva Sivutsh.
Järgmisel päeval, 20. augustil koondusid laevad Pärnu alla ning uputasid muulide vahele kolm vana Inglise aurikut, lootes sadama sulgeda, teadmata, et venelased olid varem Saksa dessandi hirmus väiksemaid laevu niigi juba muulide vahele uputanud.
Uputamisel püüdsid Vene rannapatareid sakslasi segada, tekkis tulevahetus, mille käigus saadeti Saksa laevadelt linna mõnikümmend mürsku, mis küll suurt kahju ei tekitanud.
Esimese maailmasõja eel oli sajandivahetusel ehitatud Waldhofi tselluloosivabrik oma toodanguga sadama tegevust elavdanud, ent dessandi kartuses lasti vabrik õhku.
Muulid on püsinud eriliste parandusteta siiani, saanud suvitajate jalutuskohaks ja vähemalt kahe traditsiooni ellukutsujaks.
Armunud paarikestel olevat Pärnus kohustus jalutada muuli lõppu ja seal tingimata suudelda. Koolilõpetajad aga on 1930. aastatest käinud pärast lõpupidu klasside kaupa muulil jalutamas.
Omar Volmer