Arhiivilugu ⟩ 19.-21. august 1991: kolm päeva, mis vapustasid maailma

Tõnu Kann
Copy
20. augusti 1991 õhtu Toompeal. Puldis on Marju Lauristin.
20. augusti 1991 õhtu Toompeal. Puldis on Marju Lauristin. Foto: Tiit Veermäe/Filmiarhiiv

Eesti vabariigi taasiseseisvumise 30. aastapäeva puhul avaldame uuesti loo, mis esmakordselt avaldati 17. augustil 2001.

Perestroika ja glasnost olid 1991. aastaks sealmaal, et reformaator Mihhail Gorbatshov taganes vanameelsuse suunas ning Venemaal oli demokraatlike ümberkorralduste etteotsa asunud Boriss Jeltsin.

Ametist loobunud Nõukogude Liidu välisminister Eduard Shevardnadze kinnitas Gorbale küll sõprust, kuid hülgas ta ometi, naastes kodumaale Gruusiasse. Lahkumiskõnes Kremlis hoiatas Shevardnadze sõjaväelise riigipöörde eest, anudes Gorbatshovile toetust.

Eestis vaieldi parasjagu selle üle, kas riik tuleks taastada ajaloolise õigusjärgnevuse alusel või see taasluua. Vaidlus oli äge, seda leevendas vaid Rahvarinne, mis oli omamoodi puhvriks rahvuskommunistide ja rahvuslaste vahel.

Majanduse olukorda iseloomustasid kütusekriis, toiduainete nappus ja pankade rahapuudus, aga rahva ühtehoidmise tahe oli enneolematu.

Pärnus oli võimul Jaak Saarniidu radikaalne linnavalitsus, mis oli edukalt lõpetanud väikeprivatiseerimise, tükkideks lammutanud toitlustustrusti, alustanud elumajade õigusjärgsetele omanikele tagastamist ja ettevõtete erastamist.

Linna töörahvasaadikute nõukogu oli ümber nimetatud linnavolikoguks.

Ohtralt sõlmiti välissidemeid.

Neljapäeval, 22. augustil pidid Pärnus algama sõpruslinna Vaasa kultuuripäevad, esimesed soome kultuuriinimesed oli kohale jõudnud juba nädal varem, pühapäeval, 18. augustil.

17. augustil sõudis 15 Pärnu sõudeklubi Aeron meest kirkko-venega üle tormise mere Tallinnast Helsingisse. Pärnus puhkav Vaasa aseläänihärra Pekka Nieminen sõitis Saaremaale.

Esmaspäeval, 19. augustil juhtus kardetu: maailma vapustas teade, et Gorbatshov on tervislikel põhjustel töölt kõrvaldatud ja tema volitused on üle võtnud erakorraline komitee. Tund tunni järel saabusid Moskvast üha süngemad uudised. Lootused Baltikum liidust kavalusega välja vingerdada näisid purunevat.

Saarniit jutustas, et kohe, kui Moskvast paisati karmid uudised maailma, hakkasid ta kabinetis helisema telefonid.

Helistasid Pärnumaa rahvarindelased, naisorganisatsioonide esindajad, Kodukaitse staabi töötajad, bussipargi direktor Ülo Tomson ja teised. Helistati, et saada tuge edasitegutsemiseks.

Sellest oli veidi üle aasta tagasi, kui linnavalitsusest organiseeriti inimesi Tallinna kaitsma Toompead lõssenkolaste rünnaku eest.

Kõigile tundus, et nüüd tuleb sedasama teha, ainult et seekord oli olukord sootuks tõsisem: Eesti demokraatidel polnud taga Gorbatshovi toetust ning oodata oli Pihkva sõjaväeosade Eestisse tungimist.

Linnapea Saarniit oli putshile eelnenud keerulistel kuudel Vene Pärnu sõjaväeosade juhtidega tihedates sidemetes ja tundis komandöre isiklikult, kuna ta oli käinud väeosades Eesti sisepoliitikat selgitamas. Otse öeldes: sõjaväelasi maha rahustamas.

Nüüd võis sealt kõike oodata.

Olulisim oli, kuidas käitub sõjavägi kogu riigis.

Esmaspäeva õhtul nägi maailm riigipöörajaid näost näkku ja sedagi, kuidas värisesid komiteed juhtima asunud Gennadi Janajevi käed ning kui silmanähtavalt purjus oli Dmitri Jazov ning millises segaduses Boris Pugo.

Seda nägi maailm ja terve Nõukogude armee.

Nähtu sünnitas lootust. Riigipöörajatest ei õhkunud enesekindlust, kõik tundus kuidagi tragikoomiline, ehkki hirmutav.

Venemaa liider Jeltsin oli kuulutanud riigipöördekatse ebaseaduslikuks, riigipöörajad kurjategijateks ning käskinud sõjaväel putshistidele mitte alluda. See julgustas.

Toompead kaitsma tõtanud vabatahtlikud edastasid parlamendile rahva palve: lõpetada üleminekuperiood ja kuulutada välja Eesti Vabariik. Sel ajal polnud enamikule enam tähtis, kas õigusjärgsuse või mõnel muul alusel. Peaasi: Venemaa küljest minema!

Pärnumaal loodi maakonna ajutise juhtimise komisjon, mis asunuks tööle, kui tavapärane maavalitsuse töökorraldus oleks halvatud. Samasugune salajane organ loodi linnas.

Teisipäeval, 20. augustil kell 17 (alles!) teatas polkovnik Brudanin Saarniidule, et ta on linna komandant, tehes ettepaneku kehtestada komandanditund kella 23st.

Saarniidul oli heameel kuulda, et Pärnu komandandiks olid putshistid määranud garnisoniülem Brudanini, kes oli talle jätnud tasakaaluka mehe mulje.

Linnavalitsuses suudetigi Brudaninit veenda komandanditunnist loobuma.

Eesti pealinna oli paisatud Pihkva sõjaväeringkonnast soomusväelaste polk, kes nõudis Toompealt barrikaadide koristamist ja Rahvarinde miitingu ärajätmist. Ei tehtud kumbagi.

Saarniit oli koos ülejäänud linnapeade ja maavanematega veetnud päeva Tallinnas Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli juures. Nõupidamine kestis tunde, toimudes vahetult enne parlamendi erakorralist istungit.

Rüütel käinud nõupidamiselt korduvalt ära, kuna tal olid telefoniühendused oma kolleegide Landsbergisega Vilniuses ja Gorbunovsiga Riias.

Saarniit rääkis, et kindlasti oli Rüütlil õnnestunud tol päeval saada ühendus ka Moskva kõrgete sõjaväelastega.

Tollel koosolekul Rüütlilt saadud teabe põhjal võis hakata oletama riigipöördekatse ebaõnnestumist ja Jeltsini võitu, meenutas Saarniit. Esimesed uued lootuskiired sünges augustitaevas.

Olukord oli sedavõrd ärev, et kõik linnapead ja maavanemad lahkusid koosolekult, taskus paber korraldusega koguneda valitsuse töö takistamise puhul ühte Eesti paika, et arutada tegevuskava.

"Mu meelest on see praegugi saladus, võin vaid öelda, et tegu oli ühe raudteejaamaga Kesk-Eestis," märkis Saarniit.

Kell 23.02 kuulutas Eesti Ülemnõukogu välja Eesti iseseisvuse. Oli 20 august.

Järgmise päeva hommikul, 21. augustil kell 4.15 ründasid dessantlased Tallinna telemasti. Sõjaväe käitumine näis ettearvamatu.

Sel päeval trükkis Pärnu Postimees ära linnapea palve pärnakatele jääda õhtul koju ja lõbustusasutused suleti kell 22. Saarniit palus linlasi hoiduda provokatsioonidest sõjaväe suhtes, sest lahinguvalmidus number 1 eeldab tulistamist hoiatamata.

"Lapsed peaksid olema tingimata vanemate silme all, pärast kella üheksat õhtul aga tingimata toas," edastas linnapea ajalehes.

Tegelikult oli riigipöördekatse selleks ajaks sisuliselt läbi kukkunud, NSV Liit lagunenud ja Läti kolmanda Balti riigina Leedu ning Eesti järel iseseisvuse välja kuulutanud.

Pihkvast Tallinna saadetud tankid lahkusid Eestist ööl vastu 23. augustit, vähemalt ühel neist küljel kiri "Mõ hatim damoi, prashtshjai Tallinn!", nagu me fotograaf Henn Soodlaga Mäo ristis neid pilguga saates märkasime.

Linna ja maakonna erakorralised komisjonid lõpetasid tegevuse. Pärnumaa Kaitseliidu juhatus tänas Toompead kaitsma rutanud mehi-naisi ning kuulutas oma auliikmeks bussipargi direktori Ülo Tomsoni, kes operatiivselt kaitseliitlastele (ja paljudele teistele) bussid ette andis.

Linnapea Saarniit seisis 23. augustil Vaasa pargis, et avada Vaasa kultuuripäevad ja Eesti sõpruslinnade Pärnu kokkutulek, mis kaks päeva varem oli kuulutatud ohtliku olukorra tõttu ärajäetuks.

Eesti oli taas iseseisev riik, mida esimesena tunnustas Island.

Gorbatshov naasis Kremlisse, kuid juba kustuva tähena poliitikataevas, sest riiki, mida juhtida, enam polnud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles