Aasta 1670 on Pärnule tähtis, sest siis hakati linna kujundama uusaegseks kindluslinnaks: rajati kaitsekraav, kuhjati linnavall, ehitati seitse bastioni ja ravelliinid ning kolm linnaväravat.

See aasta pole sugugi vähem tähtis kui 1834, mil Pärnu kustutati kindluslinnade nimistust ning alustati mainitud ehitiste lammutamist. Mõlemal juhul linn võitis.

1670. aastal laienes linnaala kolm korda, sest keskaegne Pärnu jäi moodsatele kaitserajatistele jalgu. Seetõttu lõhuti vanad linnamüürid maatasa ning kujundati uusaegne tänavavõrgustik.

Linna ida-lääne pikiteljeks sai Tallinna ja Riia väravat ühendanud Rüütli tänav, millele sekundeeris Kuninga. Samal ajal vähenes Pika tänava tähtsus, sest selle merepoolses otsas asunud turg rändas sinna, kus praegu on Lastepark.

Pärnu uuteks piiritänavateks kujunesid Põhja, Lõuna, Õhtu ja Hommiku. Sealt edasi tulid kindlustused, millest omakorda algas sõjalisest otstarbest tingitud ehituskeeluala, mistõttu uusaegset Pärnut ümbritses kolmest küljest lage karjamaa.

Tollane turg oli täpselt nii suur kui Lastepark Rüütli-Vee-Uue-Munga tänava vahelisel krundil - 0,3 hektarit.

Turg oli muidugi mõista uusaegse linna keskpunkt, Pärnu puhul sõna otseses mõttes, sest linna geograafilised koordinaadid - 58°23´12´´ põhjalaiust ja 24°29´46´´ idapikkust - tähistavadki Lasteparki (hea põhjus vaimuka monumendi püstitamiseks!).

Uue turu serva kerkis 1681. aastal tollase raehärra ja kaupmehe Christoph Heinrich Mohri elamu (Rüütli 23) ning “Moori majaks” seda hoonet kutsutaksegi.

Maja on tähelepanuväärne selle poolest, et tõi revolutsiooni Pärnu linnaehitusse, kuna oli üks esimesi, mida ehitades rikuti tolleaegset tava ehitada hooneid vastu tänavat otsaküljega. Mohri maja on ehitatud tänavale, pikem külg ees. Põhjus, miks Mohr maja küljetsi tänavaveerde ehitada lasi, oli kahtlemata turg, mis maja ees avanes.

Mohri maja esimesele korrusele jäid ametiruumid, teisele elu- ja magamistoad. Praegu asub selles hoones Pärnu linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakond.

Legend räägib Rootsi kuningast Karl XIIst, kes 1700. aastal Põhjasõja tõttu vägede eesotsas Pärnus maabunud ja linna ratsutanud. Kuninga hobune olla Mohri maja ees kabjaraua kaotanud ning Mohr selle üles korjanud ja räästa kohale varda otsa riputanud. Seal on see turistide rõõmuks tänini.

Õnneks ei ole Rootsi kuninglik muuseum Stockholmis meilt seda reliikviat omale palunud (või oli kuninglik sepp lohakas töömees ja kaotatud kuninglikke kabjaraudu leiab seetõttu igast ilmakaarest).

Mohri maja on väliselt säilinud enam-vähem algkujul, suurendatud on vaid aknaid. Renoveerimiste käigus on kaotatud hoone külge hiljem ehitatud (ja sinna arhitektuuriliselt sobimatu) rõdu ning maja on täiendatud Pärnus uusajale omase tänavale ulatuva trepiga. Fassaadi ehisviilkolmnurgast on kahjuks kadunud vapp ja aastaarv 1681.

Kus see on? Viimased jäljed viivad Tallinna, kus seda juba aastaid on restaureeritud.

Naabermajaga (Rüütli 19) ühte karva, punaseks võõbatud ümarkaarne hoovivärav kuulub algusest peale Mohri maja juurde. Ärgem laskem end värvist segada!

Mohri maja välisilmet uuendati viimati 1996.-1997. aastal, samasse aega langeb Mohri aida ülaosa ja katuse renoveerimine.

Ait asub Rüütli 23 ja 21 õues ning näeb seal siiamaani välja selline nagu 150 aastat tagasi, mil ta oli umbes 150 aastat vana.

Mohr oli rikas kaupmees ja kaubaaita oli tal vaja hädasti, kuna härrasmaja katusealune jäi aidana ilmselt väikseks. Aga uue aida ehitamise aegu (18. sajandi algul) kehtis Peeter I keeld ehitada kivihooneid, kuna kive läks tsaaril ohtralt tarvis Ingerimaa sohu Peetrilinna ehitamiseks.

Mohri ait on aga kivist, ehitatud on see niinimetatud vanasaksa meetodil, kus puukarkassi vahed on täidetud kividega.

Kui Peeter I külastas 1719. aastal Pärnut, ei peatunud ta miskipärast tollal arvatavalt linna uhkeimas hoones, Mohri härrasmajas, vaid hoopis keskaegses tollihoones (hävis Teises maailmasõjas nagu enam-vähem kõik hooned Vee tänava sillapoolses otsas). Tõsi, võib-olla käis Peeter end Pärnus vaid välja magamas ning tal oli üsna ükskõik, kus ärgata, aga võib-olla juhiti tsaar osavasti Mohri majast mööda, sest magamistoa akendest oleks uus kiviait kohe silma torganud.

Rüütli ja Vee tänava nurgal on Mohri majast hoopis edevam ehitis (Rüütli 19). See valmis 1835. aastal Pihkva panga hoonena. Nüüd asub seal Pärnu maakohus. Huvitusetu pole öelda, et pärast sõda oli seal (1945-49) Pärnu linna kultuurimaja.

Hoonet peetakse 19. sajandil levinud (Elsbet Pareki andmetel Pärnus laialdaselt alles sajandi teisel poolel levima hakanud) klassitsistliku ja renessanss-stiili näiteks, mida ilmestavad baroksed detailid.

Pihkva panga ja Mohri maja ees laiuvast turuplatsist (märjal ajal porisest, nagu kirjutatakse) sai park pärast linnavalli tasandamist 19. sajandil, mil turuplats kolis jõe äärde.

Parkide nimistusse kanti turuplats 1882. aastal koos Vallikääru, Munamäe ja Rannapargiga.

    Tagasi üles