K, 10.08.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pärnu täna: Alevi kalmistu

Tõnu Kann
Pärnu täna: Alevi kalmistu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Pärnus Riia maantee servas on kaks kalmistut, ühte kutsub rahvas Vanaks ja teist Alevi kalmistuks. Viimane sai oma nime selle järgi, et on rajatud Pärnu eeslinna, alevisse.

Vana kalmistu aga pole hoopiski vana, vaid on Alevi kalmistust hiljem rajatud ning on tegelikult Vene õigeusu kalmistu, varem rahvasuus vene surnuaiana tuntud.

Et nõukogude ajal kõlas vene surnuaed muigama panevalt, siis juurduski kesklinnapoolse Riia maantee äärse kalmistu nimeks ajalooliselt ebatäpne Vana kalmistu.

Alevi kalmistu on Vanast surnuaiast väärtuslikum nii sinna maetud ajalooliselt tähtsate inimeste hulga kui hauakaunistuste rohkuse poolest.

Ametlik Alevi kalmistu rajamise aasta on 1773, kuid sinna on maetud inimesi kindlasti varemgi. See võis olla sealsete mõisaomanike, alevirahva, aga miks mitte juba läinud aastatuhande esimestel sajanditel elanud vanade eestlaste matmispaik.

Surnuaiad on väga püsivad.

Alevi surnuaed koosneb õieti mitmest kokku liituvast kalmistust. Nii on selle loodepoolses (kesklinnale lähemas) otsas Nikolai koguduse kalmistu (saksa kalmistu), juudi kalmistu ja nende kõrval moslemite matmispaik. Kõik üsna unarusse jäänud. Moslemid, kes viimase sõja ajal Pärnust viimseni lahkusid, on oma matmispaiga lausa betoonplaadiga katnud, et uskmatute jalg nende säilmeid ei tallaks. Varem oli moslemite matmispaik vähemalt kolmemeetrise planguga ümbritsetud, võib-olla okastraadigagi piiratud ning sitaga määritud - ikka selleks, et võõrusulised plangust üle ei roniks ja püha pinda pilguga ei rüvetaks.

Omaette matmispaigad (küll mitte moslemite moodi eraldatud) on aegade jooksul olnud Alevi kalmistul liivlastel, evangeeliumi baptistidel ja on andmeid, et isegi Pärnu kullasseppadel. Viimastest üks võis olla eestlane, kelle esivanemad said mõisnikult nimeks Va Perse, mis loomulikult perekonna ühiskondliku positsiooni ja jõukuse kasvades muutus prantsusepäraseks Fabergéks.

Tegelikult see perekond tuligi Pärnusse Prantsusmaalt, põgenedes 17. sajandil hugenottide vaenamise eest. Hiljem rändasid Fabergéd Peterburi, kus nad hakkasid muuhulgas tootma nn fabergé lihavõttemune (väärismetallist kullaga kaunistatud munakujulisi kujukesi), mis läksid rikka rahva seas moodi ja tegid Fabergé nime maailmakuulsaks. Aga ikkagi, missugune ilus legend matsinime kujunemisest elegantseks prantsuse nimeks!

Kalmistul asus kuus kabelit (ehitatud aastatel 1779-1785), millest on alles neli. Kaupmees Jacke kabel asub saksa kalmistu idapiiril.

Jakob Jakce oli eesti soost rikas mees, kes käitus talurahvaga kenasti ja tegi ise nendega kaupa. Aga ta ei saanud sugugi läbi teise tollal suure kaupmehe Hans Dietrich Schmidtiga.

Kui Saksamaale rännanud Schmidtidelt, kes mõni aasta tagasi Pärnut külastasid, küsiti, kas nad oskavad midagi rääkida ka kunagisest teisest Pärnu kuulsast kaupmeeste perest Jackest, veninud sakslaste näod õige pikaks ja jutt muutunud kidakeelseks. Vaat see oli vaen, mis 18. sajandil kahe võimsa perekonna vahel idanema pandi!

Ka H. D. Schmidtil on Alevi kalmistul kabel, mis on taastatud (vargad viisid ainult vasest katuse pealt ära) ning praegu teistest ilusam. Kabel asub kalmistu vanal edelapiiril reastikku koos Olthoffide kabeli ning Spechti kabeliga. Peale nende on kalmistul alles jäänuk Rosenplänteri kavandatud linnakabelist, millest linnakabelit ei saanudki, sest 1836. aastal suri Pärnus mõjuvõimast mees Gotthard Wilhelm Budberg von Bönningusen, kindral ja Pärnu lossi komandant, kes maeti vastvalminud linnakabeli esimesse järku. Ega pärast seda kabel enam linnakabeliks kõlvanud, sest tähtsa mehe rahu poleks saanud lihtrahva matustega alatasa häirida.

Kalmistul asub üks kunstlik mägi, mis loodi sinna ajal, kui Johann Heinrich Rosenplänter (oli Eliisabeti koguduse pastor aastatel 1809-1846) Alevi kalmistut ümber planeeris. Seda mäge kutsutakse piibli järgi Kolgata mäeks, seal peaks asuma kantsel, selle vastas uhke linnakabel (millest me just jutustasime) ning mille juurde pidid kulgema teed surnuaia erinevaist nurgist. Seda kõike, teadagi, sellisel kujul seal ei ole. Täis on maetud seegi ala, mis oli ette nähtud inimeste kogunemiseks.

Rosenplänter on läinud eesti ajalukku rahvavalgustajana. Tal oli elu jooksul kolm naist ja nendega kokku üle kahekümne lapse. Muidugi on ka Rosenplänter maetud Alevi kalmistule, tema perekonnaplats oli hiigelsuur, kuid on aja jooksul kokku kuivanud, sest sinna on peale maetud. Suur sugupuu on Pärnust lahkunud (või lakanud olemast) ning Rosenplänterite avarast hauaplatsist on järel vaid üks ketiga piiratud rist, mis tähistab kooliprogrammiski õpetatava J. H. Rosenplänteri hauda.

Kalmistut avardati 19. sajandi lõpul Papiniidu mõisa alale, hiljem on kalmistut korduvalt laiendatud. Praegused piirid saavutas Alevi kalmistu 1944. aastal Saksa sõjaväekalmistu rajamisega. Seda ala tähistab suur kivirist.

Et Saksa sõjaväekalmistul jäi palju vaba ruumi, hõivasid selle ala hiljem Nõukogude sõjaväelaste hauad. (Seal on palju lendureid, kes rahuaegse teenistuse käigus alla kukkusid, aga ka Afganistani sõjas hukkunuid, sest Pärnu lennuväepolk sõdis seal.) Hiljem hakati sinna matma ka vene rahvusest tsiviilelanikke.

Tuntuim monument Alevi kalmistul on kahtlemata Amandus Adamsoni loodud Vabadussõja mälestusmärk, mis Vene ajal lõhuti ja nüüd uuesti taastati, mistõttu ei saa siin rääkida kuulsa skulptori originaalskulptuurist.

Adamsoni originaale on Pärnus kaks, üks neist Koidula ausammas kesklinnas ja teine Johan Linde haual Alevi kalmistul. Linde oli rikas linlane, kelle raha toel ehitati Endla vana teatrihoone, mille varemed nõukogude ajal õhku lasti.

Alevi kalmistule maetud kuulsate inimeste nimekiri on pikk.

Tagasi üles