Pärnu täna: Aleksandri tänav ja Vana park

Vanapargi tänav asub Pärnu Vana pargi servas, saab alguse linna kõige keerulisemalt Karja-Aia-Kuninga-Vanapargi ristmikult ja kulgeb Cibuse leivakombinaadi suunas.

Vana park on kõige vanem park Pärnus: rajatud kohe, kui väljapoole kindlustuste vööndit hakati haljastust istutama. See sündis 1831. aastal ja park ristiti siis Linnapargiks.

(Vanim haljasala Pärnus on muidugi Steineri aed, kuid pargiks me seda aiaga piiratud ala ei nimeta.)

Koos pargi rajamisega sai kindla kuju nüüd Vanapargi tänavana tuntud linnatanum, lai ja sirge nagu Venemaa tollastel tänavaehitajatel kombeks. Suurema osa ajast on see tänav kandnud Aleksandri nime.

Ilmselt kutsuti Aleksandri tänavaks sedagi pehme kattega teed, mis seal enne 1831. aastat Riia värava juurest edasi vonkles, sest just seda teed pidi olla Vene tsaar Aleksander I sõitnud 14. mail 1804. aastal Pärnusse.

Olen kohanud teistki aastaarvu Aleksandri Pärnus-käigu kohta, nimelt 1806, mis võib õige olla, kui tsaar Austerlitzi alt sõjaväljalt Eesti kaudu Venemaale naasis.

Mulle meeldib siiski uskuda, et see juhtus 1804. aasta kevadel, sest siis oleks võimalik seletus, miks Pärnu tollane raeliige ja politsei-bürgermeister Heinrich Cornelius Harder (mitte Peter Reinold, vt PP 26.04.) ehitas 1803.-1804. aastal kibekähku üle Pärnu jõe ujuvsilla, mis teenis rahvast 1938. aastani.

1804. aasta kasuks räägib seegi asjaolu, et sel aastal oleks linn nagu hoogu juurde saanud: reformiti Pärnu maakohtupiirkond, mis jagati Pärnu ja Viljandi sillakohtu vahel. Algas Pärnu maakonna kujunemine.

Samal aastal muudeti Pärnu (pea)rahvakool kreiskooliks. Aleksander oli üks Vene valgustatud valitsejaist, keda õukonnas hüüti intelligentsuse ja leebuse pärast Meie Ingliks. 1804. aastal alustati ka jõepõhja süvendamist, mis vältas järjepannu 1811. aastani.

On selle täpse aastaarvuga, nagu on, igal juhul kaasneb tsaari Pärnu-visiidiga mitu lõbusat lugu. Uskuge neid või mitte. (Hädasti oleks vaja, et keegi kirjutaks Pärnu ajaloo kohta raamatu: Tartul ja Võrul see on, Tallinnal mitu tükki, Pärnul ei ainsatki.)

Tsaar pidi Pärnusse jõudma hommikul, aga saabus enne südaööd.

Linna pidi Aleksander sisse sõitma Vee väravast, kuhu viis vastne puusild. Aga tsaari suur reisitõld (Venemaal läksid need moodi juba Katariina ajal) ei mahtunud Vee väravast läbi. Tulnudki tsaaril teha kaar ümber linnamüüri Riia väravani.

Ent võib-olla tahtsid linnaisad nimme, et tsaar saabuks Riia värava kaudu, sest venelased ei ehitanud 18. sajandil Pärnusse kuigivõrd kindlustusi. Need olid enamasti Rootsi ajast pärit, välja arvatud Riia värav, mille ette ehitati sajandi viimasel veerandil Mittegsterni ravelliin Morgensterni ravelliini täienduseks.

Seega oli Riia värav kahtlemata kaasaegsem kahest ülejäänust ja seda taheti tsaarile ehk esmamuljeks pakkuda.

Kui aga Aleksander lähenes linnale Riia poolt (näiteks 1806. aastal sõjaväljalt tulles), oli Riia väravast sissesõit niikuinii loogiline.

Igal juhul linna Aleksander sõitis ja Harderi majas (praegu linnavalitsuse hoone) ta ööbis. Selle kohta liigub kumu, et tsaari ümber valitsevat segadust kasutades saatnud kohalikud kaupmehed tolliametnike teadmisel välismaale suure tünni Vene vaskraha, kuid asi tulnud ikkagi välja. Kaupmeestel tulnud kõvasti kukrut kergendada, et loost terve nahaga pääseda.

Aleksander I külastas Pärnut veel 1825. aasta suvel, oma surma-aastal. Sellest korrast on tsaarist vähem märke maha jäänud. Tsaar ööbinud seekord linnakomandandi majas (Kuninga 7). Teada on, et tsaar tundis huvi linna heakorra vastu.

Aleksander võis olla imestunud, sest kui ta käis Pärnus esimesel korral, elas linnas vaevalt 3000 elanikku, ent nüüd oli linnaelanikke üle 4000.

Tsaar polnud pooltki enam nii populaarne kui sajandi alguses.

Pärnu kaupmeeskonnal oli põhjust Aleksandrist mitte palju pidada kasvõi 1822. aastal sisse seatud väliskaubandust kitsendava tolliseaduse pärast, mille mõjul langes järsult Pärnu sadama kaubakäive (ületades Tallinna sadama käivet siiski kaks korda!).

Küllap oli sellest tingitud Aleksandri jahe vastuvõtt Pärnus 1825. aastal.

Aleksandri tänav nimetati 1948. aastal Revolutsiooni tänavaks, kuni 1991. aastal anti talle sootuks uus nimi - Vana-pargi.

Linnapargist sai aga pärnakate üks meelispuhkepaiku, kuni park lugupidamisest tema pika ajaloo vastu Vanaks pargiks ristiti.