Vaatlus: Kogenud seenelise korv täitub Kanaküla metsas paari tunniga

Igal sügishommikul võtab Meinhard Pendis omapunutud korvi ja läheb kodust mõne kilomeetri kaugusele seenemetsa. Enne ta sealt välja ei tule, kui korv kukeseeni täis.

Kui Pärnu Postimees pärastlõunal Pärnust kuuekümne kilomeetri kaugusele Kanaküla metsa jõuab, on Meinhardi korvi põhjas juba kiht kukeseeni.

Päike lõõskab nagu südasuvel. Kartulikorv ja plastmasspang käes, astume autost välja. Kohe tee äärest algab koheva samblavaibaga metsaalune.

Oleme metsa seenele tulnud koos Meinhardi tütre, Kanaküla postipunkti juhataja Õie Neemsalu ja tema poegade Martini ja Alariga.

“Kui ka ühtegi seent ei leiaks, teeb metsas kõndimine tuju heaks. Metsast tulles on rinnus alati hea tunne,” ütleb Meinhard ja vaatab ajakirjaniku esimest leidu, oranzhi kuuseriisikat tähelepanelikult. Polegi ussitanud, imestab ta.

Eksimine välistatud

Aastaid metsatööd teinud mees ei eksi metsas kunagi. “Türist Läti piirini pole metsas niisugust kohta, kus poleks minu jalajälgi,” räägib ta. Seepärast on tal oma seenekohad, mida keegi teine ei tea.

Kogenud seeneline ei tule kunagi tühja korviga metsast välja. “See on mul saarlase jonn,” ütleb Sõrves sündinud mees, kes end siiani saarlasena tunneb.

Kukeseentega saab varustatud oma pere ja sugulased-tuttavad ning neid jätkub ka kokkuostuautole, mis siiasamasse Kanakülla kohale sõidab.

Kogu perel on ilusad puujuurtest seenekorvid, mis on vanaisa Meinhardi kätetöö. Möödunud aastal punus ta viiskümmend korvi ning jagas kõik sõpradele. Punumist õppis ta lapsena karjas käies.

“Tulevad sõbrad külla, mis sa neile ikka annad. Kingin korvi,” räägib ta.

Sirgete männitüvede vahel näeb kaugele ja pole ohtu teisi seenelisi silmist kaotada. Läbi metsa viivad laiad teed, mida mööda võiks kas või autoga sõita.

Seene leiab lõhna järgi

Nädalavahetusel ongi Kanaküla seenemetsad rahvast täis. “Laupäeval ja pühapäeval ei tasu metsa minnagi,” ütleb Meinhard. Ta on tähele pannud, et kukeseen vajab kasvamiseks vähemalt kolme päeva.

Kukeseened on samblavaiba all peidus ja seepärast jätkub neid paljudele. Aeg-ajalt näitab Meinhard mõne puudetuka poole ja ütleb, et sealt peaks alati seeni saama.

“Tunnete, seene lõhn on,” ütleb mees seisma jäädes. Tal on õigus, mõne meetri kauguselt leiame priske kukeseene.

Kõige paremini paistavad silma ilusad kärbseseened. Kärbseseene kohta ütleb Meinhard, et see on “ilus küll, aga vähe kuri”.

“Näe, kukeseen! Korja ära,” osutab Õie aeg-ajalt. “Lastega õiendan mõnikord, et ära käi mul sabas, niimoodi ei leia midagi.”

Leiame ka kollaseid seeni, mis näevad alt välja nagu froteerätik, neid kutsub Õie kanaseenteks. Võtame neid linna kaasa, kuid seeneteadlane tunnistab need söögikõlbmatuks.

Seened koduõues

Seitsmeaastane Martin ja kümneaastane Alar käivad tihti omapead kukeseeni korjamas. “Siia metsa julgen neid lubada. Ütlen, et kuulake, kustpoolt autode mürin kostab, siis te ära ei eksi,” räägib ema.

Lapsed müüsid suvi otsa kukeseeni, tavaliselt sai kumbki ühe metsaskäiguga paar kilo seeni. Nüüd makstakse nende eest vähem ja müügiks ei tasu enam korjata.

Kord sattusid poisid eramaale seeni korjama ja tädi küsis, mis nad seal teevad, kas oma metsas seeni ei ole. Kukeseeni nende lähikonnas eriti ei ole, see-eest võib seenesousti saada koduõuelt korjatud seentest.

Õie sai möödunud pühapäeval kaks purgitäit koduõuest korjatud kasevahulikke marineerida. Vana puuriida asemelt sai pere aga jaanilaupäevaks kukeseenesousti.

Õie lemmikseen on pilvik. Tänavu suvel õppis ta tundma kitsemamplit. “Väga hea maitsega, võib praadida nagu kukeseent, võta ainult krae ära,” selgitab Õie.

Igaks talveks soolaseened

Emale on Õie korjanud mõrusid männiseeni, mis maitsevad hästi marineeritult.

Meinhardi perel pole tulnud ühtki talve soolaseenteta läbi ajada. “Leotad soolaseeni ja lased läbi hakklihamasina, hea võileivale panna,” kiidab mees.

Maapere elu käib loodusrütmide järgi. Suvehommikul jõudis Õie enne postipunkti tööle minekut pangetäie mustikaid korjata.

“Nüüd saab pohlal käia, sest kartul on lõpuks võetud,” ütleb Õie. “Kui heale pohlakohale satud, võib poole tunniga pange täis korjata.” Viimati käis ta pohlal koos emaga ning korjas kahe ja poole tunniga üle kahekümne liitri marju.

Paari tunniga korvid täis

Kui kukeseenemets läbi jalutatud, suundume endise metskonna külje alla võiseeni otsima. Võiseened kasvavad harilikult igal aastal samal kohal ning möödunud aastatel on Meinhard neid sealt leidnud.

Võpsikust läbi murdes leiame kaks laste ehitatud onni, kuid võiseeni seal küll ei ole. Tänavu kasvasidki võiseened harilikust varem suureks ja nüüd on nende aeg läbi, teab Õie.

Poolteise tunniga on meie korvipõhjad seentega kaetud. Kukeseened on väikesed ning korv täitub aeglaselt. Seepärast kutsub Õie meid oma kodu lähedale, kus kasvab suuremaid seeni.

Siiludeks jaotatud metsa all kasvab suuri hallikaid tavariisikaid ja seaseeni. Poolikud korvid saavad mõnekümne minutiga täis.

Igaks juhuks võtame linna kaasa kummikomme meenutavad seenekribulad, ühe sinaka kübaraga ja veel ühe pruuni õhukese seene. Kahjuks tunnistab seeneteadlane need kõik söögikõlbmatuks. Ülejäänud seentest, mida ka varem korjanud olime, sai mitu maitsvat rooga.

Annika Pärnat