Jakob Sits kõbis esimese traktori üles enne täismeheikka jõudmist, ehitas vanarauast Fordi-tõlla, pea sajand vana rehepeksumasina, Fordsoni traktori ja putitas president Pätsi kuulsat Packarditki.
Vaat, selle minu Fordiga on lugu sihuke, alustab Vändra Sepa talu peremees Jakob Sits, et kollatõve järel ei lubanud arst mul terve aasta tööle minna, igav hakkas ja võtsin rauahunnikud vaatluse alla.
Sits pajatab, kuidas ta vanaraua hulgas avastas Fordi osi ja nuias ühelt taluperenaiselt Fordi esitule klaasi, mida too naine oli aastakümneid purgikaanena kasutanud. Ikka jupiti, nagu mees ütleb, hakkas Ford ilmet võtma.
Mina olen nagu mees anekdoodist, kes läks Fordi juurde, poritiib kaenlas, ja ütles, et tõin oma auto remonti, räägib sõnakas Sits muhelemisi. Paari tunni pärast anti mehele teada, et tulgu autole järele. Mees takseerinud masinat ja öelnud, et see pole ju minu auto. Kuidas ei ole, küsitud, tõid poritiiva, panime talle puuduva külge.
Fordiga tuhatkond kilomeetrit
Ligi sajandivanustest juppidest ehitatud Fordiga tegi Sits esimese sõidu 1981. aasta 1. septembril. Katuse katteriiet autol siis veel peal ei olnud.
Et sõiduk töötas kui kellavärk, otsustas Sits vanaautode 1000kilomeetrise matka kaasa teha. Mitte kordagi ei pidanud ma miskit parandama, uhkustab mees.
Garaazhiüksinduses puupukkidel sitsiva Fordi puhtusest kiiskavaid poritiibu silitades arvab vanameister, et ehkki ta pole viimasel aastal autoga sõitnud, võib süüteküünalde pealepaneku ja suksule juua pakkumise järel tiiru otsekohe ära teha.
Ma vanadusest laisaks läinud, ei ole enam seda lusti, sõnab mees, kes enda väitel on kangesti väike jutumees. Mullu popsutas ta naiste palvel Fordi Vändra lillelaadale. Ei noh, pilt oli vägev nagu vanal postkaardil: vanake Ford lillede keskel, muigab Sits.
Pätsi Packard vajas abi
Sepa peremees sihib koduõuel käega ühte ja teist rauahunnikut ja kinnitab, et nii palju oleks teha, kui vaid jaksu jätkuks. Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi kuulsast Packardist pole tal enam juppigi alles.
Viimati olid Sitsi käes sama masina kapott ja rattakoopad. Need viis ta Harjumaale Varbola kanti autode eramuuseumi. Mõtlesin, et mis ma neid hoian, ikkagi presidendi omand, las saada vaatamisväärsuseks, põhjendab Sits.
Sitsi andmeil 1936. aastal Inglismaal tehtud sõiduriista lugu on mehe ütluse järgi nii põnev, et vääriks uurimist ja talletamist. Tema teadmist mööda sai Päts auto kingiks Läti-reisil president Karlis Ulmaniselt.
Valitsuse kukutamise järel veeti Packard Venemaale, kust ta ringiga Eestisse tagasi jõudis ja Tootsi briketivabriku Tallinna laotegelaste kätte sattus. Kui pealinnas vahetati vanakesed uhkete Pobedade vastu, saadeti Packard Tootsi vabriku direktori tagumiku alla.
Vaat, see oli alles masin, tosina silindri ja V-kujulise mootoriga, kiidab Sits.
Plokk oli glasuuritud nagu supipott ja mutrid kõik nikeldatud. Salongis kolmes reas klappistmed, istmete vahel allalastav klaas.
Sits mäletab, et presidendi autol oli Tootsi jõudes vaid pisike mõlk kapotil. Auto oli sõidukorras veel 1956. aastal.
Mõni aeg hiljem jooksis mootor kokku. Üks Vändra meestest tahtis Leningradist toodud võidusõidu-Mercedesele sobitada Packardi keret. Et see läbi ei läinud, lõhuti Packard lahti.
Lõpuks jäi Tootsi vaid presidendi auto raam. Sits teab, et üks kuldsete kätega mees ehitas sellele lõpuks traktori. Ta on seda traktorit oma silmaga näinud.
Niisugune saatus oli presidendi autol, õhkab Sits. Kord jutustanud sellest autost pikemalt Päevaleht, kuid lugu ilmestanud pilt polevat Sitsi hinnangul küll Packard olnud.
Fordsonil üle Kurgja silla
Tänavu jaanipäeval, kui Kurgjal avati Eesti esimene autotee-rippsild, sai Jakob Sits austava ülesande sild muuseumi varamusse kuuluval Fordsoni traktoril lahti sõita.
Selle masinaga oli jälle see lugu, et Kurgja sai ta ühelt mehelt pisijuppideni lahti võetult, alustab Sits lugu 1930. aastaist pärit traktorist.
Traktori andja oli kuldsete kätega mees, kel vaid üks pisiviga. Mees nimelt alustas kõiki töid suure hoo ja innuga, kuid siis tüdines. Nõnda juhtus Fordsonigagi: kui tuli aeg masin kokku panna, oli mehel tast kõrini saanud. Laagridki olid lahti võetud, veekraani jupid kui pärlid nööri otsa aetud, lagistab Sits naerda.
Kuna Ford ehitas masinaid nii, et ajad ja autod muutusid, kuid kõik jupid haakusid üksteisega, polnud asjatundjal mingi kunst Fordson kokku panna. Pealegi olid puuduvad osad koduõue rauahunnikuist võtta.
Paar kuud rassis Sits Fordsoni kallal. Kui ta tibukollaseks võõbatud vanakesega kuuri alt õuele popsutas, oli endalgi väga hea meel, Kurgja talumuuseumi pererahvast rääkimata. Nüüd pääsesin minagi tükkis Fordsoni ja Kurgja sillaga ajalukku, aasib Sits.
Masinad veres kui haigus
Sepa peremees tabatab tõldauto garaazhi ukse ja kutsub vaatama uunikumi, 1930. aastate rehepeksumasinat.
Sain hunniku rauda, puuosad on kõik omatehtud, patsutab Sits peksumasinat ja paneb trumli ühe sõrmega liikuma. Tänavu pole masinal asja tuure üles võtta olnud, kuid mullu sügisel hekseldas see naabrimehe herned läbi.
Sits ütleb, et tema rehepeksumasin on poisike selle kõrval, mille omanikuks Kurgja talumuuseum just sai. Ta meelest on ime, et kusagil on alles hoitud Göpel-süsteemiga viljapeksumasin.
Noh see on masin, mille ajami paneb tööle ringiratast tatsav hobune, seletab Sits. Ta mäletab, et nägi viimati niisugust masinat töös 1952. aastal Aluste kolhoosis, sest elektrit siis ei olnud ja aurumasinad tulid hiljem..
See masin on iludus ja kus mujal kui talumuuseumis peavad vanakesed olema, et noor inimene esiisade aegu hinnata oskaks, kiidab Sits Kurgja peremehi.
Vändras sündinud-kasvanud, samas viis talve koolis käinud Sits on pea 60 aastat rinda pistnud masinatega MTJis, autokoolis ja majanduskombinaadis, Massu tellisetehases, Tootsi briketivabrikus ja viimati Vändra KEKis.
Aastad kadunud nagu niuhti, tahaks jõuda veel mõnele masinale elu sisse puhuda, sõnab Sepa talu sepasellist kasupoja ning peremehe ausse tõusnud Jakob Sits.