Saksa teleajakirjanik Jutta Rabe usub, et Estonia hukutas terroriakt

Parvlaeva Estonia uppumise põhjusi otsinud ja nii mullu kui tänavu õnnetuspaigas käinud saksa teleajakirjanik Jutta Rabe arvab, et ei Eesti, Rootsi ega Soome alusta ise uuesti uurimist.

“Ainult väga tugev jõud väljastpoolt võib neid riike mõjutada, mina püüan olla üks neist jõududest,” ütleb Rabe.

Mõni inimene on väitnud, et Rabe varjab midagi avalikkuse eest. Teleajakirjanik lausub, et see ei ole nii.

“Mul ei ole põhjust midagi varjata, tahan õnnetuse tegelikud põhjused päevavalgele tuua,” kinnitab Rabe. “Olen kirjutanud kirju kolme riigi valitsusele, kuid ei mingit vastust! Ei Lennart Meri, Göran Persson ega Paavo Lipponen suvatsenud vastata.”

Mis oli augustis toimunud sukeldumise eesmärk?

Eelkõige täitsin oma eelmisel aastal antud lubadust: kui uut uurimist ei algatata, läheme vrakile tagasi. Läheme Estoniale tagasi nii kaua, kuni alustatakse uue uurimisega.

Meie soov oli üles leida aasta tagasi kadunuks jäänud tööriistad. Loomulikult otsisime ka väidetava plahvatuse tagajärjel laevakeresse rebitud auku ja viisime merepõhja hukkunute mälestusele pühendatud mälestusplaadi.

Tööriistu otsisime seetõttu, et need maksavad ränka raha ja neid merepõhja vedelema jätta ei olnud võimalik.

Laevavrakki filmides selgus, et see oli eelmise aastaga võrreldes umbes 1,5 meetrit enam külili vajunud. Kui selline protsess jätkub, ilmub varsti kogu tüürpoordipoolne osa nähtavale ja selgub ka augu olemasolu. Praegu pean tunnistama, et auku me sel korral tõepoolest ikka veel ei leidnud.

Kui kaua Estonia hukupaigas viibisite?

Ajakirjanduses on väidetud, et olime hukupaigas meie teavitatust palju pikemalt - räägitud on kuni nädalasest perioodist -, ütlen, et olime seal vaid kaks päeva. Sõit võttis kolm päeva, sest laeval oli tehnilisi probleeme. Kaks ja pool päeva kulus tagasisõidule.

Aja piiratus oli suuresti tingitud sellest, et kõik sukeldujad olid vabatahtlikud ja seetõttu ei olnud neil pikemaks reisiks aega. Nad võtsid spetsiaalselt ekspeditsiooni tarbeks nädala töölt vabaks.

See oligi planeeritud lühikese ja väikese sukeldusekspeditsioonina, peaaegu sümboolse tähendusega sukeldumisena. Pidime end valitsustele näitama.

Kes teie sukeldumisekspeditsiooni rahastas?

Mitte keegi. Viimane sukeldumine ei maksnud eriti midagi, ütlesin juba, et sukeldujad ja meeskond töötasid vabatahtlikult.

Mida arvate hauarahuleppest ja miks teid pole veel arreteeritud?

Hauarahulepe on jama ja kõik riigid ning nende valitsused teavad seda. Mitte kedagi ei saa arreteerida rahvusvahelistes vetes sukeldumises süüdistatuna.

Kui riik on kehtestanud seaduse teatud piirkonna kohta, mõjutab see vaid seaduse vastu võtnud riigi kodanikke. Mina ei ole ühegi hauarahuleppega liitunud riigi kodanik, seega ei saa mind ka arreteerida.

Vrakk ei kuulu ju tegelikul kellelegi, seega on kummaline, et riigid on teinud seaduse millegi kohta, mis neile ei kuulu!

Mis on teie arvates Estonia huku põhjus?

Kas te tõepoolest tahate minu isiklikku arvamust teada? OK. Arvan, et see oli terrorismiakt.

Kahtlustan, et laevahukus süüdi olevad terroristid on Vene päritolu, kuid ma pole kindel. Tean kindlalt, et laeval oli maffiat huvitav last, kuid see oli legaalne.

Neid asjaolusid teades julgen huku põhjustes suuremaid jõude kahtlustada. Usun, et kui uurimiskomisjon oleks asja hoolikamalt uurinud, oleks ta otsaga Venemaale välja jõudnud.

Et poliitilisi konflikte vältida, otsustasid rootslased juba uurimise väga varajases staadiumis, et ametlike põhjustena avaldatakse hoopis tehnilised probleemid.

Rootslased kartsid, et huku tegelike põhjuste avalikuks tulles võib tekkida konflikt Venemaaga. Seda nad ei soovinud ega soovi praegugi.

Täit tõde ma loomulikult ei tea. Kuid see tuleb välja uurida.

Kas kavatsete tulevikus midagi veel ette võtta?

Jah. Kui valitsused ei algata uut uurimist, sukeldume taas. Ma ei ütle, millal, tahame neid taas üllatada, siis ei saa nad meid takistada.

Järgmisel korral tahame sukeldujatele paigaldada peakaamerad ja näidata salvestusi internetis. Kui tehniliselt õnnestub, näitame pilti otse: niimoodi saavad inimesed interneti kaudu näha sama pilti, mida näevad sukeldujad.

Miks te seda kõike teete?

Tahan tõde teada saada. Minu isa oli laevaehitaja ja juba väga noorena sain aru, et laevu ehitatakse meresõiduks, mitte uppumiseks. Sain teada, et laeva uputamiseks on vaja tohutu suuri loodusjõude. Või mõni kilogramm lõhkeainet.

Mis on saanud teadmata kadunud inimestest?

Kahjuks ei oska öelda. Olen välja uurinud, et osa inimesi, näiteks kadunud kapten ja veel vähemalt seitse inimest, olid pärast katastroofi kindlasti elus. Nad päästeti. Kuid mis neist edasi sai ja kuhu nad toimetati, seda ma kahjuks ei tea.

Kelle käest tuleks küsida vastuseid laevahuku tegelike põhjuste kohta?

Väga hea küsimus. Huku tegelikke põhjusi teavad kindlasti Venemaa ja USA salateenistus. Vastust teavad ka Rootsi, Soome, Saksamaa ja Eesti sõjaväejuhtkond ja eriteenistus. Ja loomulikult Rootsi endine peaminister Carl Bildt.

Mida peaksid tavainimesed ametliku lõppraporti ja uurimiskomisjoni kohta teadma?

Püüan vastata võimalikult lühidalt. Komisjoni põhiviga seisnes selles, et selle juhid alustasid uurimist valest otsast.

Varjamisest rääkides tuleks põhitähelepanu pöörata Soome esindajale Kari Lehtolale ja Rootsi esindajale Olof Forssbergile. Nende kampa kuulus ka Johan Franson Rootsi meresõiduametist, kuigi tema polnud komisjoni liige. Need mehed seisavad varjamise taga.

Eesti poolel ei teinud oma tööd hästi ka Uno Laur, kuigi mina arvan, et ta ei olnud piisavalt hästi informeeritud. Ta ei osanud isegi otsustada, kas see või teine informatsioon on oluline või mitte. Ta ei tea laevandusest eriti midagi.

Kui soovisin rääkida endise komisjoniliikme Andi Meistriga, ütles ta mulle ära. Ta kardab meediaga katastroofist rääkida, sest tema elu on ohus. Tema elu on Rootsi bürokraatide käes. Ta ei julge rääkida, sest tahab veel elada.

Imre Kaas toimetab parvlaeva Estonia hukule pühendatud internetilehekülge estonia.gz.ee