Aastapäevad tagasi, kui Helgi Sildever järjekordselt keemiaravilt koju Vändrasse jõudis, ütles ta, et ta on tuhandeist elutakistustest võitjana välja tulnud, kuid vähi vastu on ta jõuetu.

Ta lootis siis, et kuri haigus annab aega kodus inventuuri teha, pikal muusikuteel sahtlinurka kogunenud pildid-autasud üle vaadata, et kõik säilitamist vääriv saaks oma elutöö jätkajaile üle antud.

Ennekõike nimetas Helgi Sildever Linnutajat. Ansamblit, mis tema loodud ja tema juhendamisel sirgus eesti rahvuskultuuri kandjaks. 23 tegevusaastaga on Linnutaja laulud ja torupillilood kõlanud pea igas Eesti nurgas ning tosinas välisriigis.

Sildever ei astu enam kunagi Linnutaja ette, kuid tema töö jääb elama. Eesti Raadio fonoteegis on ligi poolsada laulu ja torupillilugu. Eesti Televisiooni salves on saated “Linnutaja laulud”, “Kodukotus”, “Rahvaste laulud” ja telefilm “Linnutaja veskiviisid”.

Helgi oli vaid kümneaastane, kui ta isa, Vändra valla Saare talu peremees kui rahvavaenlane Siberis suri. Neli aastat hiljem küüditati temagi emaga külmale maale.

Just seal, kodunt kaugel Novosibirskis asutas Sildever oma esimese koori ja võitis esimese konkursi. Muusikapisikust nakatunult naasis ta 1958. aastal kodumaile ja asus õppima Otsa-nimelisse muusikakooli koorijuhtimist. Edukus tagas talle pääsu Gustav Ernesaksa kaugõppeklassi konservatooriumissegi, kuid kolme õpinguaasta järel sundis haigus hoogu maha võtma.

Andeka ja äärmiselt nõudliku muusikapedagoogina õpetas Sildever aastaid Vändra muusikakoolis, asutas üksteise järel nii Vändras kui Tootsis koore ja noppis nendega võistlustelt auhindu. Tema tööd tunnustavad teenelise kultuuritegelase aunimetus, Carl Robert Jakobsoni konkursi medal ja Pärnumaa vapimärk ning Eesti kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia.

Kõik, kes on Sildeveri klassis õppinud või taktikepi all laulnud, ja teisedki teda hästi tundnud teavad, et tema loomuses polnud lihtsalt olla-teha. Ta seadis eesmärgi ja rühkis selle poole ränka tööd tehes ja mahajääjaid piitsutades. Teisiti ta ei osanud ega tahtnudki. Nagu Helgi Sildever on öelnud, on ta eluteel vaenlasi kogunud kümneid kordi rohkem kui häid sõpru.

Kuid just heade sõprade hoole all veetis Helgi oma viimased elupäevad ja kustus 23. oktoobri päikeseloojangul.

    Tagasi üles