Heli Vahing pühendas talgud kihlatu mälestusele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heli Vahing pidas eelmisel laupäeval Paadremal esivanemate talus oma sünnipäeva nii, nagu ilmselt tahtnuks tema kihlatu Aare Laanemets, kes mullu hingedepäeval maeti Läänemaale Kullamaa kirikuaeda.

Heli korraldas külalistega talgud ja pani nii sugulased, sõbrad kui kasina külarahva, kes Mõtsu taga veel alles on, võsa langetama. Paari kilomeetri kaugusel sirguvat kuusikut, mille Aare Laanemets ehk Laanekas oma viimasel suvel istutas, vaatama ei pääsenud: muda on praegu põlvini. Kuid kohalikud teatasid, et suurem osa Laanemetsaks nimetatud kuusikust on kasvama läinud.

Laanekas käis Paadremal teatri nõiaringist ja salapainetest vabanemas. Seetarvis oli tema jaoks parim vahend millegi meisterdamine või ehtsad talumehetööd, mis nii tema ihu kui hinge läbi luhvtitasid. Külarahvaga normaalse inimese jutu rääkimine sinna juurde

Näitlejast lavastaja ehitas mõrsja maamajapidamisse üksteise järel sauna, peldiku, kartulivaka. Just aasta tagasi, veidi enne oma lahkumist, läks saun esimesel kütmisel halva endena põlema. Selle ehitas üles naabrimees Ülo koos Laaneka poja Gerdiga. Nüüd meenutab peremeest tühi võrkkiik sauna juures kastani küljes.

Aimame Eksitajat

Kutsutud paarikümnest külalisest asume Pärnust Paadremale teele näitlejate Peeter Kaljumäe ja Raido Keskülaga.

Mõtsuni läheb sõit Heli kirjelduste järgi joonistatud skeemi pidi ladusalt. Ent kui oleme jõudnud läbi asula külabaarini, kostab Raido tagaistmelt: “Kui me Laanekaga sealt Kidise külast siia Mõtsu baari käisime, tulime nagu ikka rohkem Pärnu poolt. Seda, et… mööda oleme sõitnud.”

Keerame siis üks kruusatee varem alla. Ikka kaardi järgi vasakule, vasakule ja… Mõtsu teist korda.

Võtame järgmise teeotsa. Raido meenutab, et Heli ja Laaneka majapidamine asus keset männimetsa, aga meid ümbritseb lopsakas kuusik. Ja käes on Mõtsu kolmandat korda.

Nüüd naerame pisarateni. Meelde tuleb rahvatarkus, et mõnikord külastavad lahkunute hinged elavaid ja saavad Eksitajaks. Inimesed võivad tuttavates kohtades lõpmatuseni tiirelda, ilma et saaksid aru, kus nad on või kuidas välja pääseda. Meie aimasime, kelle riukalik hing meie Eksitajaks tuli, et mõnusat Mõtsu-nalja saada.

Seni, kui Raido kuulab külameeste segast juttu Kidisele pääsemise asjus, põrnitseme Kaljumäega mornilt vana katlamaja korstnatorni, mis ähvardab iga hetk kukkuda ühte vähestest rahvastatud majadest sealkandis. Rotid jooksevad üle tee edasi-tagasi ja otsivad tühjaks jäävates külades elumärki inimestest, kelle läheduses talv mööda saata.

Meie otsime ka. Leiame papi, kelle nägu on vähem viltu kui korsten, ning jõuamegi õige teeotsani.

Kogunemiskontsert köögis

Juba lävelt võib tunda, et Heli pole kuulanud sõprade nõuannet keeta talgulistele mulgiputru ja praadida suitsupekikõrneid peale. Emaga kahekesi on ta hommikust saadik süüa teha uhanud, ähmis ning higine.

“Siit majast ei pea keegi tühja kõhuga lahkuma,” on Heli moto olnud kogu aja, mil esivanemate talu tema käes tagasi on.

Kaljumäe haarab kitarri ja… vana lae alla päiksepaistesse, puhastesse remonditud tubadesse kerkib Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”. Pärast salmi “…ja tahan puhata, su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa…” oleme pikalt vait.

Kuni majja siseneb 10aastane krants Muki. Nüüd, kui Heli on Tartust Tallinna kolinud, elab suurlinnas kohatu peni Kidisel üksinda. Käib naabrite juures kostil, aga suurema osa päevadest istub lävel ja vaatab teele.

Maamehed ja linnavurled

Sel ajal, kui maamehed ammu võsa maha võtavad, et talu ümbrus saaks selline, nagu peremehele meeldinuks, jalutavad linnahärrad kohvitassidega õuel.

Üks lugusid, mis neile meelde tuleb, on peris naljakas. Laanekas otsis sauna lävepaku tarvis välja kivi tuuleveski varemeist, mis jäävad paar kilomeetrit Kidiselt linna poole.

Ise läks linna teatrit tegema ja jättis semud kahekesi hiiglaslikku kivi veeretama. Need aga keeldusid Kiire kombel Tootsi käsul pulgestamast ning leidsid sobiva kivi kümne meetri kauguselt.

Laanekal jäigi see teadmata.

Lõpuks on kõik see mees ehk talgulised võsas.

Mootorsaed laulavad Kaljumäe ja akordioniga võidu. Kui mootorsaagide puhul on selge, et eks see lepp ole, mis pikali kukub, hunnikusse kantakse ja suvel jaanituleks tehakse, siis Kaljumäest ei tea kunagi, kas tuleb saksa shlaager või platnoika.

Vähesed lauluvabad hetked veedab trubaduur oma heledaid, üha lootusetumalt mutta vajuvaid tosse silmitsedes ja arutledes, kas need pesumasinas puhtaks lähevad.

Viinasegu, mida perenaine aeg-ajalt köögist pääsedes pakub, üksnes mekitakse. Kõigil oleks justkui meeles Laaneka tõdemus: “Maamees higistab käraka kerge vaevaga välja, linnamees peab selle paigal istudes ära põletama. Või põleb ise, kurinahk!”

Tollal, kui Laanemets oma tarkustest kinni ei pidanud, oli ta ihuüksi Tallinnas. Käis Tartu-vahet pruudil külas ja oli sellest hullupööra väsinud. Nüüd on üksi Tallinnas tema armastatu: Koidu-Hämariku mäng jätkub. Nüüd juba kahe poolsuse vahel.

Reklaamiõppejõud Linnar Priimägi ja dirigent Jüri Alperten jõuavad Tallinnast kohale enne hämarat, nõnda on nad üsna kindla peale tulnud ajaks, mil enam pole mõtet roobasid selga tõmmata ega proletaarset identiteeti üle võtta.

Nemad istuvad köögis Heli ema ümber ja kuulavad talgutoitu vaaritava pliidi ümber tema mälestusi. Ajast, mil siin külas oli 80, mitte kaheksa talu.

Koolis käis enamik lapsi jalgsi, vaid kõvemad tegijad sõitsid jalgrattaga.

Külapidudel tehti enne tantsu lõõtspilli saatel näitemängu ja anti laulukontserte.

Sõja ajal oli selle talu naistel lipp, kuhu vastavalt vägede edasi-tagasiliikumisele traageldati külge kas haakrist või sirp ja vasar. Saksa sõdurid naersid: liebe muti, küll teie olete kokkuhoidlik!

Inimesed on sündinud üksteise jaoks

Heli Vahing on oma esiemade kombel õigeusklik. Kaudselt on Heli ja Aare kohtuminegi ortodoksse tagapõhjaga.

Paadremale pidid külla minema Heli poja Karl Johannese ristivanemad Andres Dvinjaninov ja Marika Barabantshikova, ent viimasel hetkel jäi neil sõitmata.

Nende asemel läks Aare. Ja jäi. Endal hinge peal film, mida ta teha tahtis: ristimisel jääb poisil kolmas tilk saamata ja see vaevab teda eluaeg, kuni… Ei tea, kuidas see film lõppenuks.

Laulja igas toas hakkab silma ikoon, kõik talle oluline on preestri pühitsetud.

Heli tunnistab, et järjekindel pihilkäimine on teda terve selle aasta püsti hoidnud. Peale selle sõbrad, kellega minna kas kohvikusse või Himaalajasse.

Kaljumäe asib jälle akordioni kaenlasse ja põristab: “Kuule sina, Öövahing, aitab nostalgitsemisest, on aeg laulda!”

Seejärel kõlab duett muusikalist “Kabaree”, mis pealinnas Bel-Etage’is peagi lavale tuleb. Heli Vahing on seal Fräulein Schneider ja Peeter Kaljumäe Herr Schultz ning nende sulni armulaulu peategelane on ananass.

Kui 100 aasta kestel…

Lõpuks ometi saabub talgupeole Laaneka lemmiknaine: Heli lähim naaber, ligi 90aastane Sepa Hilda. Tal on peas tutimüts, põlved õhukese seeliku all paljad ja kaasas ahjusoe sai ja koduõlu.

Viimati kohtusin Hildaga siis, kui ta lasi Helil ja Aarel endale linnast kirstu valmis tuua. Sättis kõik asjad kenasti valmis, et teistel ei oleks tema tunni tulles tüli.

Istusid Laanekas ja Hilda kõrvuti naise elutoas kirstu kõrval, rüüpasid shampanjat ja Aare ütles: “Sina, Hilda, tõmbaksid vist enda järel küll kaane ka kinni, et siin elus kõik ise ära teha.”

Sepa Hildale lauldakse tuleku puhul tema lemmiklaulu “Kui 100 aasta kestel…”.

Kui Hilda-sugused raudnaelad lahkuvad, ei istu vana pärna all paraku ühtki paarikest. Mis küll saab meie küladest, kus üksildastes lagunevates taludes elavad vaid lesknaised, kes isekeskis kokku hoiavad?

Kuniks.

Kidisel langeb viimaseid kastanilehti tühja võrkkiike. Muki istub trepil ja vaatab teele. Ta ei ulu, lihtsalt ootab.

Kati Murutar

    Tagasi üles