Pärnu täna: Vana-Pärnu kui Eesti Pompei

Vana-Pärnut on naljatamisi hüütud Eesti Pompeiks, sest see on tõepoolest ehitatud sajanditeliiva alla mattunud muistse linna varemetele.

Kindlasti oli siin arvestatav asuala juba 1242. aastal, mil Saare-Lääne piiskop Henrik (Heinrich) valis Sauga jõe ja Pärnu jõe ühinemiskoha oma pealinna asukohaks.

Piiskop Henrik oli mees, kes seisis 13. sajandi algupoolel eestlaste mahasurumise eesotsas, kasutades enese positsiooni saavutamisel osavat diplomaatiat. 1238. aastal leppis Henrik kokku Liivi Saksa orduga, et Perona jõe äärse 300 vakamaa suuruse maa-ala sissetulek läheb siinse katedraali ehituseks ja korrashoiuks, kusjuures esimesel kolmel aastal deponeeritakse kõik nimetatud sissetulekud Stenborchi (hiljem Lealiks nimetatud) lossi ehituseks.

Nii alustatigi Vana-Pärnu piiskopiresidentsi ehitamist 1241. aastal. Arvestades, et hoone valmis sajandi neljakümnendate lõpuks, oli ilmselt tegu märkimisväärse rajatisega. 1251. aastal nimetas Henrik selle toomkirikuks, pühendades kiriku pidulikult Jeesus Kristusele, Neitsi Maarjale ja evangelist Johannesele.

Perona (Vana-Pärnu) oli kantud Euroopa kaardile.

Algas kanoonikute majade ehitamine, meelitades siia uusi asunikke. Et kapiitli juurde rajati toomkoolgi, võime väite, et Perona oli Liivimaal Riia kõrval teine linn, kus kooli ülal peeti. Ülejäänud Liivimaa linnadele käis see 13. sajandil üle jõu.

1260. aastal suri piiskop Henrik ja tema asemikuks sai 1262. aastal Hermann.

Paraku tõmbas Perona kiirele arengule kriipsu peale leedulaste rüüsteretk 1262. aastal, mispeale toomkapiitel kolis Peronast Haapsallu.

Samal ajal kerkis Embecke (Pärnu jõe) teisele kaldale uus asula koos komtuurilossiga, mis sai linna asutamise privileegi 1265. aastal. Kes võinuks siis öelda, et kaks linna, mida ainult jõgi lahutas, asuvad vaenujalale ja sünnib rivaliteet, mille vilju vanapärnakad tänapäevalgi maitsevad?

Kuigi leedulaste põletatud ja rüüstatud linna asemele kerkis uus, polnud sel endist hoogu.

Põlenud toomkiriku asemele ehitati ajapikku kihelkonnakirik, mis pühendati apostel Toomale, kuid alles 16. sajandi esimesel poolel sai Vana-Pärnu tagasi oma teenitud tähtsuse. See oli lühike aeg Vana-Pärnu ajaloos.

Pärast seda, kui 1473. ja 1533. aastal olid Vana-Pärnut taas tabanud riisumised ja põlengud, laenas piiskop Reinold 1537. aastal Vana-Pärnule Papsaare küla ja lubas elanikele varasemast suuremaid vabadusi. Kuna selleks ajaks oli kahjutules kõvasti kannatanud Uus-Pärnugi, polegi imekspandav, et sel ajal tehti korduvalt juttu Vana-Pärnusse ülikooli rajamisest. See annab tunnistust, et teatud võimkonnas oli Vana-Pärnu tähtsuse taastamise idee sügavalt juurdunud. Tegemist võis olla Saksamaalt alguse saanud usupuhastusliikumisest tingitud sümpaatiate-antipaatiatega.

1561. aastal langes Liivimaa poolakate kätte, kaasa arvatud Pärnu jõe suudmeala linnad. Sestpeale kaotas Vana-Pärnu majandusliku iseseisvuse ja poliitilise keskuse taastamise lootuse.

Juba 1558. aastal käskis Poola kuningas teha Vana-Pärnu maatasa ühes Tooma kirikuga. Möödus 30 aastat, enne kui nii läkski.

Vahepeal käis linn valitsejate vahel käest kätte: poolakad, rootslased, venelased ja jälle poolakad… 1609. aastaks oli Vana-Pärnu taas rusuhunnik. Kuningas Sigismund IV keelas ametlikult linna taastamise, et soodustada Uus-Pärnu võimu. Sellele sammule eelnes uuspärnakate palve siinsetele Poola kuningavõimu esindajatele. Vana-Pärnu nimi kustutati linnade nimistust.

Hiljem, kui Pärnu langes taas rootslaste võimu alla, oli Uus-Pärnu kaupmeestel ja käsitöölistel ikkagi hirm, et rootslased ei tunnista Poola kuninga määrust ning linn ehitatakse jälle üles. Kuid Uus-Pärnu privileegide kinnitamisega tõotas Karl IX Vana-Pärnut enam mitte taastada.

Sedasama kinnitas kuningas Gustav Adolf aastal 1617 ja kordas hiljemgi. Kordamise põhjus peitus ilmselt selles, et kavas oli taastada Tooma kirik ja rajada Vana-Pärnusse haigla. Need kavatsused lõpetas Gustav Adolfi surm.

Rootsi valitsuse loal kanti 1660. aastal Tooma kiriku viimased jäänused laiali. Kive kasutati Uus-Pärnu linnakooli ja haigemaja ehituseks. Veel 100 aasta pärast oli Tooma kirikust järel rusu- ja prügihunnik, mida pilkeks kutsuti Poola kantsiks.

Siiski võtnud inimesed sealt, mis võtta andis: urgitsesid kive oma maja vundamendiks, kuni hunnik maaga tasandus.

Juba tollal vaadati Vana-Pärnule kui Uus-Pärnu eeslinnale, ehkki kehtis keeld linna alale ehitada, mistõttu elasid sealkandis vaid üksikud kaluripered. Vana-Pärnu (Antiqua-Perona) nimi vajus rahva meeltes unustuse hõlma.

Tasapisi täitus see kant ikkagi elanikega.

19. sajandil rajati toomkiriku vundamendi lähedusse surnuaed, kuhu hakati matma Pärnu eeslinna ja ümberkaudseid elanikke ning talupoegi.

19. sajandist kasvas Vana-Pärnu kalameeste ja laevnike külaks, mis ühendati linnaga 6. septembril 1920. aastal.

Vana-Pärnu eeslinn paistis silma vasakpoolse meelsusega. Kahe suure sõja vahel elas siin tuhatkond inimest, peamiselt kalamehed, kes pärandasid oma elukutset põlvest põlve.

Vana-Pärnus oli nahatööstus ja muidugi leidus seal käsitööst elatujaid. Kaasaegsete kirjelduse järgi oli Vana-Pärnu midagi kaluriküla ja aguli vahepealset.

1936. aastal kirjutab üks kaasaegseist Vana-Pärnust: “Vana-Pärnule on jäänud ajaloo kurb pitsat - olla äravõidetud. Kunagine Uus-Pärnu on sedavõrd ette jõudnud, et mõttetu oleks temaga võidu ajama hakata. Vana-Pärnul olnuks põhjust olla uhke oma uue silla üle, aga nagu kiuste saab Uus-Pärnu jällegi suurema ning kallima ning nii jällegi ei märka vana-pärnakat ega tema silda keegi. Ei ole siin kellelgi kavatsust hakata ehitama rannahotelligi. Võib-olla ehk siis, kui meie silmad seda enam ei näe.

Kui kunagi Vana-Pärnu rand kasvab pargiks ja siiagi kasvab sisse Pärnu kuurort, siis ehk… Seni aga jääb kõik arvatavasti nii, nagu siin on olnud juba aastakümneid: vaikne, rahulik kalurite ja kooliõpetajate linnaosa.”