Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitsejõudude maaväe staabi ülem kolonelleitnant Alar Laneman meenutab aega, kui kaks L-tähega meest - Laneman ja Laaneots - läksid Tallinnas ühte Narva maantee majja ja sellest sai alguse kaitseväe taastamine.
Erinevalt Laaneotsast ei tegelnud ma terve kaitseväe korraldusliku poolega. Täitsin vaid mõne üksiku ülesande. Lõviosa minu teenistusest oli seotud peastaabi valve ja julgeolekuga, ei taha Pärnust pärit Laneman oma osa üle tähtsustada.
Kolonelleitnant Laneman, millal liitusite kaitseväega?
Augustiputshi ajal olin puhkusel. Pärast putshi oli selge, et Nõukogude Liit laguneb ja Eesti saab iseseisvaks. Polnud enam mingit mõtet ühte suurt ja abstraktset riiki teenida.
Mäletan, kuidas Ants Laaneots saatis kellegi kaudu sõnumi, et pean tema juurde minema.
Kas ta oli siis veel Tartu sõjakomissar?
Ei. Laaneots tegeles siis juba kaitseväe loomisega. See oli kas septembris või oktoobris 1991, kui ma temaga kohtusin.
Aimasin, et jutt tuleb lühike ja konkreetne. Nii läkski. Tahad kaasa aidata? küsis Laaneots. Vastasin: Jah! - Siis on sulle üks ülesanne, ütles tema.
Mis ülesanne see oli?
Ülesanne oli võtta üle tulevase peastaabi hoone Tallinnas Narva maantee 8. Hoone oli juba tühi, varem asus seal Eesti NSV sõjakomissariaat. Pidin selle hoone üle võtma ja valvemeeskonna välja panema.
Kelle käest hoone üle võtsite?
Esimene ülevõtmine käis niimoodi, et sain võtmekimbu, kui ma ei eksi, siis Laaneotsa enda käest. Siis oli vaja uksed lukustada ja valveteenistus hoonele peale panna.
Meeskond elas praeguses Tallinna riigikaitseosakonnas Maneezhi tänavas IV korrusel. Ükskõik kuhu me ka abipalvega ei pöördunud, kõikjal oli abi ja toetus suur. Ei mingit lõputut bürokraatiat, nagu viimasel ajal on kombeks.
Esimese toetuse saime tolleaegsest merekoolist, mille ülem oli Tarmo Kõuts. Läksin tema juurde jutuga, et meil on vaja meeskonda toita, ja sealt sööklast hakkasimegi termostega toitu tassima.
Milline vorm teil seljas oli?
Alguses olime kõik erariides. Isegi poisid, kes tulid staabikompaniisse teenima, olid erariietes.
Millised olid relvad?
Alguses Makarovi püstolid, siis tilkus meile vähehaaval Ka-lashnikove ja kompanii relvastuses oli isegi üks sportpüss. Kasutasime sportpüssi täpsuspüssina. Käisime Koogil laskmist harjutamas nii tihedalt, et mehed tulistasid päris korralikult.
Olukord oli kohati päris pingeline. Avastasime, et meie staapi jälgitakse, ja seetõttu pidime rutiini muutma.
Kes teid jälgis?
Staabikompanii valvemeeskonna väljavahetamiseks tuli läbida keeruline tee. Võitlejad pidid liikuma meie kasarmust kuni peastaabi hooneni, läbima rahvarohked kohad või liikuma läbi hoovi suure kaarega staapi.
Meil oli see korraldatud nii, et meeskond, kes vahetult välja läheb, saab infot olukorra turvalisusest. Jälgisime, mis meie ümber toimub, ja märkasime üle tee autot, kust meid mitu aega passiti. Saatsime poisid küsima, aga enne kui nad autoni jõudsid, pani kahtlane masin minema.
Võib-olla oli see kokkusattumus, aga loogiline on eeldada, et meie peastaabi turvalisus võis pahadele poistele huvi pakkuda. Hoonetest ei osanud me jälgijaid otsida. Kompanii pidi aasta lõpul kohe valve üle võtma ja meil ei olnud väljaõppekava läbi töötatud. Pidime mehi õpetama sisuliselt käigu pealt. Mõnikord oli teenistus päris ohtlik, sest rutiin ei olnud käes.
Tegevus oli tol ajal väga intensiivne. Meie üksus osales kuulsa allveelaeva Lembitu ülevõtmisel. See oli 1992. aasta suvel ja toetasime meremuuseumi. Neil oli informatsioon, et Lembitu taheti Kaliningradi pukseerida. Lembitu on aga ju Eesti rahva rahaga ehitatud laev.
Võrdlemisi kiiresti võtsime üle ka kaitseministeeriumi valve Pikal tänaval ja ladude valve Narva maanteel. Esimesed vormid olid siin väikeses laos, peastaabi külje all.
Millal te ise vormid saite?
1991. aasta lõpul. Esimesed laigulised välivormid olid Lätis õmmeldud.
Üldiselt peab poistele au andma, meil oli tegelikult üsna leebe kord. Sõdurid võisid häiregrupist vabal ajal, muidugi pärast üksuse väljaõppe lõppu, võtta erariided ja linna minna. Neil oli isegi lubatud näiteks alkoholi pruukida.
Kui palju oli lubatud?
Leppisime kokku, et alkoholi mõõdukas tarbimine piirdub korraliku ja regulaarse funktsioonide kontrolliga. Toona ei olnud kaitseväeteenistuse seadust olemas. Pean ütlema, et mehed alt ei vedanud.
Kui suur oli valvekompanii?
Esimene grupp oli 30meheline ja neid korjati juurde. Kompanii suurus kõikus 40-50 mehe ringis ja ega sinna Maneezhi tänavale oleks rohkem mahtunudki.
Rutiin oli hea: päev valves, kaks-kolm päeva vaba. Püüdsime kehalise treeninguga kompenseerida valves käimise rutiini painet. Esimesed ajateenijad said väga hea enesekaitsetreeningu.
Kes õpetas?
Üks ukrainlasest endine kriminaalpolitseinik, kes ei küsinud õpetamise eest isegi raha. Ta oli ise samboga kunagi aktiivselt tegelnud.
Treenisime Majaka tänavas Dvigateli spordihoones. Sõdurid arenesid kehaliselt ja said juurde enesekindlust just tänu teadmisele, et nad oskavad ennast kontrollida ja teavad, mida suudavad.
Edasijõudnud pidid hakkama käima poksitrennis ja see tuli meil teha kohustuslikuks, sest poksis ei tahtnud mehed käia. Mõni vend tuli isegi nördinult küsima, miks ta peab laskma endal näo sisse lüüa.
Aga poksitrenn kuulub samuti enesekaitse juurde. Just löögi talumine ja vastupanuvõime on olulised. Lisandusid veel ujumine ja jõusaal. Suvel käisid mehed Pirital jooksmas ja Pirita jões ujumas. Toonases teenistuses oli palju spordilaagri elemente.
Mis sellest kompaniist edasi sai?
Kui ma ei eksi, läks see sidepataljoni koosseisu. Muist mehi jätkas teenistust. Mitu poissi käis Soome sõjakooli katsetel. Esimeses koosseisus vabatahtlikuna teenistusse astunud Eduard Kikas on praegu kapten ning Kaitsejõudude peastaabi sõjaväepolitsei ja uurimisosakonna ülem.
Kui kaua te staabirühma kamandasite?
Olin seal umbes aasta, siis olin paar kuud peastaabis. 1993. aasta algusest määrati mind Kalevi pataljoni ülemaks.
Peeter Tali, leitnant