Pärnu ühes odavamas toidulaos Beti aidas valitseb tipptunnile omane elevus. Äsja läksid mööda pensioni- ja palgapäev ning raha - mis sest, et kasin - kribeleb taskus ja nõuab kulutamist.
Juudi lapsed hukati Pärnu sünagoogis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Müüjad kiirustavad jahukottide ja purgimägede vahel. Aeg on raha. Raha aga on elu!
Kuuskümmend aastat tagasi oli Beti aida kõrgetes kõledates kiviruumides hoopis teistsugune elu.
Mõrvatöö käis kiiresti
Äsja oli alanud Teine maailmasõda. Juba juulikuus 1941 vahistati suur osa kohalikest juutidest ja toodi Beti aita. Siis kajasid kõrged kõledad ruumid laste nutust, emade halamisest.
11. septembril tuli Saksa julgeolekupolitsei korraldus, mis keelas juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis. Juutide varandus kuulus äravõtmisele.
Paljud Eesti kodanikest juudid lasti maha aga mitu kuud varem, suur osa Pärnu juutidest hukati juba 13. juulil.*
Teised ootasid oma tundi Beti aidas. 15. septembril hoiti aidas kinni 92 juuti. Ebainimlik olukord sundis juuditare kirjutama Pärnu politseiülemale. Palve. Raske seisukord sunnib meid Teie poole pöörduma suure palvega. Meie kõik kannatame väga puuduliku riietuse ja pesu all. Meid vahistati juulis, palaval ilmal mõneks tunniks ülekuulamiseks. Nüüd oleme juba kuus nädalat vahistatud... Väikeste laste kannatusi, valu ja haigusi pealt vaadata on emadele hirmus raske ja valus.
Pisarsilmil palume Teie kaastunnet, sest oleme kõik Eestis sündinud ja kasvanud, oleme lojaalsed kodanikud ja armastame oma kodumaad kogu südamest. Palume veel kord inimlikkuse nimel Teie lahket kaasabi, et saaksime oma vajaliku riietuse kodunt ära tuua.
Politsei vastas juuditaride ahastavale abipalumisele omal kombel. Emad viidi koos lastega sünagoogi ja lahutati seal. Lapsed jäeti sünagoogi, emad aga viidi Raeküla metsa ja lasti 2. novembril maha. Lapsed surmati pühakojas. Tõenäoliselt mürgiga.
Eestis mõrvati 101 last ja noorukit, neist 13 olid nooremad kui viieaastased.
Eesti oli esimene riik maailmas, kus siin elavad 3045 juuti said kultuurautonoomia. Samal ajal oli Eesti ainuke maa Euroopas, kus kõik siiajäänud Eesti Vabariigi kodanikest juudid mõrvati.
Miks jäi paljudel maadel enamik juutidest ellu, kuigi seal oli samuti okupatsioon? Prantsusmaal pääses tänu usklikele 300 000 juudist 210 000. Taanis toimetati kuningas Christiani isiklikul initsiatiivil ühe ööga väikeste kaluripaatidega Rootsi 7000 juuti. Eestis aga hävitati paari aastaga lisaks tuhandele EV kodanikust juudile veel 19 000 peamiselt Leedust ja Poolast sissetoodud juuti.
Omakaitse käed on määritud
Meil on raske taluda mõtet, et meie isa, vanaisa, onu, naaber, üleaedne võis olla segatud juutide mõrvamisse. Kes seda siis tegid? Isegi meie uuem ajalugu on otsustanud selles delikaatses küsimuses vaikida. Rahvas on omaks võtnud mugava põhjenduse: olime sel ajal okupeeritud maa ja selle eest, mis siin tehti, me ei vastuta. Niisiis - kes?
Tagasi Beti aida juurde. Arhiivis nägin kirja, kus omakaitse ülemale teatatakse, et 4. oktoobril laskis Beti aidas omakaitselasest tunnimees Georg Põhjakas maha juuditarist naisvangi Eide Messeli tütre Matskini.
Ent see ei olnud erand. Mahalaskjad kuulusid Saksa erikomandosse ja Omakaitsesse. Nende tihedast koostööst kõneleb fakt, et politseil ja Omakaitsel oli ühine juht kolonel Johannes Soodla.
Eestlastel on kergelt öeldes ebameeldiv tunnistada, et meie rahvuslik uhkus Omakaitse on seotud tuhandete süütute inimeste, juutide ja mustlaste tapmisega.
Viimaste kohta, muide, ei peetud julgeolekupolitseis süsteemset arvetki. Vaid juhuslikult on mõne eksekutsiooni-aruandluspaberi (loe: tapmisarvete) äärele märgitud hukatud mustlaste arv. Juutide kohta peeti regulaarset ja täpset arvetust.
1941. aasta 17. oktoobri ringkirjas pataljonidele ja kompaniidele seisab must valgel, et juutide arreteerimisel ja vahi alla võtmisel annab Omakaitse politseile igasugust abi. Vabadussõja ajal loodud ja Kaitseliiduks muudetud Omakaitse asutati uuesti 1941. aasta suvel, Saksa okupatsiooni ajal toimis Omakaitse territoriaalse julgestusorganisatsioonina ja hõlmas 32 000 meest. Nii väidab ENE.
Riigiarhiivi fondid on erapooletud ja jutustavad neil aegadel toimunust kiretult, kuid ausalt. Noor juuditar Beile Ratut elas Pärnu-Jaagupis nõdramõistuslike laste kasvatusasutuses Nain.
Novembris 1941 saatis Naini juhataja sotsiaaldirektsioonile järelepärimise Beile saatuse kohta. Direktsiooni kirjal politsei ja Omakaitse valitsusele on märge: on selge, et juut ei saa jääda. Varsti tuli korraldus juudi tütarlaps Tallinna keskvanglasse saata. Käsk täideti.
Ülekuulamisprotokollis on kirjas: Juut Beile Ratut on degenerant kehaliselt ja vaimselt, mille tõttu pole võimeline andma pikemat seletust enda isiku kohta. Beile isa hukati samuti 1941. aastal.
Pärnus tapetud juutide nimekirjas on noorim 1941. aasta aprillis sündinud Taube Kuschner, tema kohta on lahtrites õpitud amet ja süüline tegevus märgitud juut, beebi.
Mõrvatud juudid olid tavalised Eesti kodanikud, kes ei tegelnud poliitikaga. Oli kübarategijaid, õpilasi, klaveriõpetaja, lihunik, pudukaupmees, arst. Michel Birnik oli bürooametnik, kes elas rahumeelselt oma perega Toominga tänavas.
Peaksime teadma sedagi, et juudid ei sõdinud kellegagi, neile ei olnud ükski riik sõda kuulutanud.
Midagi pidi olema süüdistustes kirjas. Tavaliselt piirduti sõnaga juut. Edasi märgiti tavaliselt, et poliitikast ja kommunistlikust liikumisest pole osa võtnud, kuulub juudi rahvusesse ja on seega hädaohtlik riiklikule julgeolekule.
Erikäsitluse (surmanuhtlus) alla kuulus üldse neli kategooriat vange: kommunistid ja tegelased; juudid; vaimuhaiged; muud riigivaenulikud elemendid.
Võib-olla puudus sõja hakklihamasinas okupeeritud maade elanikel valikuvõimalus? Arhiivi dokumendid tõendavad vastupidist. Inimväärtuste skaala kõikus absoluutse miinimumi ja maksimumi vahel.
Inimeste üllameelsus ja alatus näib eriti kriisiaegadel olevat piiritu. Oli neid, kes kaebasid politseisse (tihti anonüümselt) juutide peale, aga oli ka neid, kes astusid oma elu kaalule pannes vahistatute kaitseks välja.
Ja veel, süüdistuskokkuvõtted, aruanded, käsk- ja ringkirjad on kirjutatud selges eesti keeles ja nende all on sulaselged eesti nimed: Põld, Koop, Mikson, Lepik, Ammus, Viks, Orgusaar...
Ma nägin suitsevat inimriita
Küsisin pärnakatelt, kas kuuekümne aasta tagused sündmused lähevad neile korda. Noorem põlvkond ei tea holokaustist suurt midagi ja paistab, et neid millalgi kauges minevikus tapetud juudid ei huvita. Ka keskealised ja vanemad üllatusid, kui kuulsid, et Teises maailmasõjas tapeti üle kuue miljoni juudi.
Liival sattusin juttu ajama eaka, aga sirge rühiga naisega, kelle perekond oli osaline eestlastele vabaduse kättevõitmisel ja kelle üks lähisugulane oli esimeses Eesti Vabariigis tähtis riigimees.
Naine jutustas, kuidas ta läks sõja ajal külla sõbrale, kes teenis Kloogal Saksa armees. Kui naine raudteejaamast läbi metsa läks, nägi ta veel suitsevat inimriita. Klooga metsas mõrvati 2000 Euroopa juuti.
* Need ja paljud muud andmed selles artiklis pärinevad Eesti juudi kogukonna hiljuti surnud liikme Eugenia Gurin-Loovi raamatust Suur häving. Eesti juutide katastroof 1941. Samuti on kasutatud riigiarhiivis olevaid materjale ja ajakirja Jeruusalemma Sõnumid artikleid. Kohati on arhiividokumentide nimed raskesti loetavad ja siin võib esineda ebatäpsusi.
Piret Udikas