Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rootslase Georg Malviuse järjekordset triumfi Eestis iseloomustavad eelkõige sõnad armastus ja valgus, mis jäid kõlama Tallinna linnahalli lavalt muusikalist Hüljatud.
Raske on ette kujutada, et suure prantsuse romantiku Victor Hugo ülevaid dramaatilisi teoseid võiks ette kanda muusikalina. Ooperina küll, meenutagem näiteks Giuseppe Verdi Rigolettot.
Kuid muusikal kui zhanr seab kindlad raamid, mistõttu tuleks novembri esimesel päeval linnahallis esietendunud Alain Buoblil ja Claude-Michel Schönbergi muusikali Hüljatud pigem muusikaliseks draamaks nimetada.
See, kes läheb lavastusest otsima muusikalile omast kerglust ja lõbusust, pettub. Suurepärasest sügavmõttelisest kaasaegsest ooperiloost elamuse otsija aga saab selle.
Lihtsad ja mõjusad sümbolid
Professor Malviuse vahendid on lihtsad, kuid toimivad ning moodustavad tandemi, mis südamesse läheb ja kohati vere tarretama paneb. Lavastaja sõnumit tunnetab Hüljatute publikki.
Suure osa lavastuse õnnestumisest tagab müstiline, suisa muinasjutuline valgus (valguskunstnik on Palle Palmé Rootsist), mis aitab kaunil lool hinge minna.
Valgus määrab meeleolu, tunded ja emotsioonid, aidates solistidel esitatavasse sisse elada.
Kui Jean Valjean (Jassi Zahharov) kannab haavatud Mariust (Koit Toome), moodustub jupphaaval tema jalge ette kuldselt sädelev tee. Lihtne ja mõjus sümbol on ülemlaul inimlikkusele ja Valjeanile kui oma ajastu kangelasele. Valjean oleks võinud teistmoodi käituda, ometi pääses inimlikkus temas võidule. Seda rõhutades teeb lavastaja tollest hetkest ühe etenduse kulminatsioonidest.
Muusikaliselt on tükk köitev. Selles kuuleb palju kauneid meloodiaid, millest, tõsi küll, kõik kohe meelde ei jää. Pärlid tulevad seda enam esile, näiteks teisest vaatusest üliõpilaste võitluseelne laul, mida Feuilly (Mati Vaikmaa) pianissimos alustab.
Kuna muusikali verbaalne osa on täielikult seotud helilisega, seab see ooperlikud nõudmised nii solistidele, koorile kui orkestrile.
Nauditav on kuulata Erki Pehki juhitavat 21. Sajandi Orkestrit, keda pole saalist küll näha ja kes lõpuaplausini varjub dekoratsioonide taha, kuid sellele vaatamata saadab lauljaid sünkroonis.
Tavapärases muusikalis on kandev roll koreograafial. Selles mõttes on Hüljatud tavapäratu, kuna tantsu näeb vähe.
Marko Matvere üllatab
Edukas on olnud enamiku solistide valik, alates Jassi Zahharovist, kelle kanda on muusikali lõviosa. Zahharov suudab alati üllatada, olgu tegu ooperi, muusikali, estraadi- või kammerlauluga.
Valjeani nõudlik partii näib Zahharovil käisest tulevat. Mikrofon, mis sageli ooperilauljate vead ja intonatsioonivääratused välja toob, aitab Zahharovit. Siingi on suurepärane bariton leidnud õige nishi. Mõnes mõttes on Hüljatud just Jassi Zahharovi tükk.
Suur üllatus on Javert (Marko Matvere), kes professionaalne laulja olemata laulab paremini kui mõnigi vokaalsolist. Esimesel hetkel ei tunne teda ära ja kõrv jääb kuulama-arvama, kellega on tegemist.
Matvere on muusikalis tõeline leid, tehes lauljana samasuguse positiivse üllatuse nagu näitlejana 1998. aastal linnahalli muusikalis Kuningas ja mina.
Veel üllatavad Fantine (Kare Kauks) ja Enjolras (Oliver Kuusik). Neist esimesel on meeldiv, naiselik ja pingestatud laulmismaneer, mis lubab leida õiged ja muusika seisukohalt olulised pooltoonid.
Oliver Kuusikul on kandev, kena ülemise registriga tenor, mis on nauditav kogu ulatuses. Arvestades tema perspektiivi, jääb loota, et eesti lauljatele tuleb järelkasvu.
Koomilise paari moodustavad Thénadier (Sepo Seeman) ja Mme Thénadier (Anne Reeman või Kaire Vilgats), kes tegelikult on nukralt ja sarkastiliselt grotesksed. Nemad teenivad kõige tulisema aplausi.
Tugevas ja läbimõeldud kompositsiooniga tükis jäi teistest kahvatumaks esimeste armastajate liin. Marius (Koit Toome) ja Cosette (Hanna-Liina Võsa) ei suutnud pakkuda väärilist konkurentsi vokalistidele, jäädes üldisest tasemest allapoole. Võib-olla mõjus see, et seekord polnud tegu muusikali, vaid muusikalise draamaga.
Rahvusooperist Estonia oleks nii mõnigi artist Mariusele ja Cosetteile osakäsitluste poolest heas mõttes konkurentsi pakkunud. See muidugi ei tähenda, et Koit Toome ja Hanna-Liina Võsa olnuksid halvad. Nad on suurepärased estraadisolistid, kuid Hüljatutes oodanuks nende annet arvestades veidi rohkemat.
Toomas Kuter