Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristlikul muusikafestivalil on kindel koht alternatiivide järele janunevas ühiskonnas, sest mis oleks praeguses ilmalikus maailmas veel teisem kui teadlik religioosne ilmavaade.
Kristliku muusika mainimisel tekib esmalt seos kirikliku ehk liturgilise muusikaga ja haritud inimesel on sellest üsna hea ettekujutus.
Jumalateenistuse muusika on enamasti aja jooksul kenasti ümaraks lihvitud ja seetõttu ohutu. Kuid kui seesama teenistuse sõnum valada kaasaegsetesse stiilidesse, läheb asi meeldivalt segaseks ja teade kriitiliselt ohtlikuks.
Nädala eest teoks saanud Festar 01 oli meeldivalt segane ettevõtmine. Eelmisel aastal leidis see aset Tartus nelipühikiriku angaarhallis, seekord Pärnus.
Kahel päeval sai Pärnu kuursaalis 100 krooni eest kuulda 15 esinejat.
Kuursaalis oli palju muusikat ja mõõdukalt rahvast. Avapäeva lõi lahti Pärnu noor girl-rokiansambel Front Row, kellele sekundeeris Riia jazz-folgibänd Palm, kelle laulja Anete võlus kuulajad oma häälega ära.
Seejärel astus lavale britpoppi viljelev Eesti-Inglismaa ansambel The Torture, kes püüdis publikut peamiselt tuntud laulude coveritega. Rahvas tundis lood ära ja ulgus vaimustusest.
Õhtu kuningaks krooniti Tallinna-Tapa britpopi punt The Provokers, mis kõige tuimema tagumikugi õõtsuma võttis.
Laupäevase kava lõi käima bluusikitarrist-laulja Rein Kaev Raplast. Olgu mainitud, et tema on kitarri hoidnud aastast 1968. Nagu paljud head asjad, oli ta muusikagi tore, hea ja südant soojendav.
Stiilipuhast ülistusmuusikat tõi Kohila grupp Double V. Suvel Ameerikas poolehoidjaid võitnud Tartust pärit Holy Sisters Band võttis põlved nõrgaks vokaalfolgi kummardajatel ja meestel eriti.
Omapäraseks ja vahetuks elamuseks kujunes Pärnu hipibändi Lilled etteaste, nemad olid ürituse ainus eestikeelse nimega ansambel. Lillede esinemise ajal luges lugude vahele oma luulet laulja-kunstnik Kristo Kesküla.
Eesti kristlik noortekultuurgi pole jäänud puutumata hardcorei karmist, kuid meloodilisest silitusest. Seda tunnistas tallinlaste Go Forth, kes Eesti üldsusele on vahest avastamata suurus, kuid kuulub oma stiilis esiviisikusse.
Elu on sitt ilma Jumalata, alustas esinemist radikaalseim ja kõige vastakamaid tundeid tekitanud Youth Alive Bandi laulja Silver Koit, kel kodu Kohilas.
Muusikalisest küljest oli tegemist festivali ühe professionaalsema kollektiiviga. Kuna laul oli eestikeelne, ei jäänud sõnumgi arusaamatuks.
Festar tuleb tagasi suvel, siis on rohkem esinejaid nii Eestist kui naaberriikidest.
Risto Tamm